Kuidas kõik saavad vanemaks ja kas vaim on valmis

Tänavune koolialgus on selline ebamäärane. Kõigil kolmel koolilapsel algab see erinevatel päevadel.

Väikevend alustab alles esmaspäeval. Täna käis juuksuris, pidulike riiete koha pealt selgus poes, et olen täiega hiljaks jäänud – kusagil polnud enam särgipoegagi. Eks siis kombineerime midagi viisakamat olemasolevatest. Õpikutele said kaaned ümber ja Väikevend ise soovis uutest koolitarvetest tingimata valgendajat.

Aga muidu on ta võtnud päevadest enne koolivaheaja lõppu viimast – käinud jalgpallilaagris, klassiõega kinos (Kättemaksukontor) ja isegi väikesel arstlikul protseduuril. (Tänu viimasele olin mina kaks päeva ilmselt elu viimasel hoolduselehel, kuna mõne nädala pärast saab ka juunior 12 täis.)

Suur Vend alustas eile. See oli ka esimene kord, kui ta klassijuhatajale lille ei viinud. (Ta on otsapidi veel selles eas, kus kõik on hästi mustvalge.) Kuna ta on ka mentoriks kümnendikele, läks ta päev üsna pikaks – kuigi päris ööseks ei saanud hommikuse jalgpalli pärast jääda.

Kui ma pakkusin, et ostan ta õpikutele kaaned, keeldus ta sellest resoluutselt.

Ema, ma olen täiskasvanu!

Seda oled sa üheteistkümne ja poole kuu pärast!

Vaatasin kurvalt põrandal hunnikus olevaid õpikuid, kuid vägisi ei hakanud siiski kaasi ümber panema. (Enda täiskasvanu-manifestatsiooniks on tõenäoliselt ka ohtlikumaid ka tervistkahjustavamaid viise.) Nii jäigi Suurele Vennale ainsaks vajaminevaks koolitarbeks – kui üldiseks kasutuseks toodud kaustikud-pastakad välja jätta – uued jooksutossud. Ma ise arvasin, et ehk oleks uusi vaja. Nagu salgus, olidki vanad umbes neli numbrit väikesed, uued said siis parajad – 45,5.

Kõrreke pani täna selga valge vintagekleidi, koolitekli pähe ning läks aktusele rattaga. Lilled lubas kaubamajaesistelt tädidelt ise osta.

Tõenäoliselt paneb ka õpikutele paberid ümber.

Ka tema sai suureks ja kolis peika juurde. Mis on ühest küljest küll tore, sest lõpuks ometi oli mul võimalus kellelegi ära sokutada need Vanaema poolt toodud lõputud delikatesskurgi-, oliivi- ja konservoapurgid, ning teiseks – minu kolimistingimuseks oli ka see, et laps kolib välja koos oma musta pesuga. (Täie teadmisega, et see võib tähendada mulle kas olemasoleva pesumasina remondi või uue soetamise või mõlema kulusid.)

Aga. Mul on ikkagi kuidagi kurb. Kuigi – loomulikult on täiesti ootuspärane, et kaheksateistkümneaastaselt tahetakse väljuda ema kas-sa-söönud-oled-kas-sa-oma-tuba-ei-tahaks-korda-teha-kes-jättis-kohvikannu-pesemata?-maailmast. Ja Kõrrekese peika on absoluutselt kõige toredam peika, keda üks ema võiks oma tütrele ette kujutada.

Mõnikord ma soovin, et mu lapsed oleksid veel sellises… hõlmatavamas eas. Muidugi, samas meenub mulle, et sellise eaga kaasneb emale suhteliselt hõlmamatu hulk kohustusi.

Ma ise – mul polnud täna aktust ega midagi, kuid see-eest viisin Suure Venna varajasel hommikul võistlusteks bussi peale – käisin seenel. Leidsin mõned puravikud. (Ma ei ole üldse puravikuinimene.) Metsas oli varahommikul siiski suurepärane.

Vähemalt Vanaemaskonnaga on kõik endine. Mamma keetis meile meie oma aia õuntest moosi. Kui ta helistas Suurele Vennale ja palus õunu juurde tuua, oli ta väga üllatunud ja kiitis mulle mu poega selle eest, et oskaski tuua ilusad õunad. Ühtegi mäda ei olnud! Vanaema helistas eile Suurele Vennale, kui viimane oli just oma kooli üritusel ega saanud rääkida. Ma ei saanudki aru, mida ta tahtis, kurtis mu poeg mulle täna. Helistasin tagasi – äkki vajab vanainimene midagi? Vanaema oli lihtsalt teada tahtnud, kas vaim on kooliks valmis.

2 thoughts on “Kuidas kõik saavad vanemaks ja kas vaim on valmis

  1. mairi ütles:

    Oeh, lugedes tuli nüüd kõik läbitehtu jälle väga elavalt meelde: kuidas vanim laps kodust läks ja kuidas järgmine välja kolis ja kuidas siis, kui vaid pesamuna oli koju jäänud, oli mul vahel nii kohutavalt kahju, et ta peab sedasi üksinda olema, et kõik pole enam nii nagu enne – kõik kolm kodus ja alles “hõlmatavas eas”. Aga jah, harjub ju kõigega ja ega saa salata, et mõned plussid on laste suurekssaamisel ikka ka. Ja muidugi on suur rõõm vaadata, kuidas lapsed saavadki ise hakkama ja tulevadki omapäi toime ja ehkki täiskasvanud, ei ole seepärast veel kuhugi kadunud. Kolm sõpra omast käest võtta – see on mõnus tunne.
    Mulle vägavägaväga meeldib Su blogi – alati on seda lugedes kuidagi mõnus koogilõhnaline kodutunne (ka siis, kui kookidest polegi parasjagu juttu). Selline tunne, et vaatamata kõigele on maailm turvaline ja toimiv.

  2. iibis ütles:

    Aitäh.

    Järgmise minekuga on loodetavasti veel pisut aega.

    Kuid homme võiks vist õunakooki küpsetada küll…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s