Endiselt palav

Terve suvi, senini, on möödunud kuidagi staatiliselt. On palav. Loen raamatut. Teen süüa. Sõidan rattaga turule. Või trenni. Või lähen lastele kuhugi vastu või viin nad hoopiski kuhugi, kust neid kuhugi edasi transporditakse.

Kõrrekesel Põltsamaa pillimängu-suvekoolis käisin küll päris ise järel. Neil oli kontsert ka ja puha. Kõrreke oli nohus.

Nojah. Kui oli igasuvine kohaliku esindusorkestri kontsert Kassitoomel, olime kodus parasjagu mina ja Väikevend. (No ja kassid muidugi ka.) Minu suureks hämminguks nõustus ta minuga kontserdile kaasa tulema. Ilmselt oli asi selles, et klassivennad O ja K, kellega ta parasjagu mingit arvutimängu mängis, ütlesid, et ka nemad konvoeeritakse õhtul emade poolt kontserdile. Ja Väikevend, teadagi, ei taha kunagi teistest kehvem olla. Käisime enne Werneris kooki söömas, siis jalutasime üle Toomemäe ja laotasime oma teki maha. Mamma, kes kohvikusse ei soovinud, juba ootas.

Kontsert oli tänavu kesine. Repertuaar oli selline – jupid siit ja sealt, solistid, peale eestlasest bassi, panid õlgu kehitama ja eriti lõpus Gershwini esitus oli suisa mage. Kui oled kasvõi korra kuulanud  EF ja LA versiooni, siis saad aru, mida ma mõtlen. Nii et Kõrrekesel, kel oli endal pealinnas esinemine, polnud vähemalt põhjust kurvastada. Ja ilm oli ilus ning üldse.

Siis järgmisel päeval tuli koju Suur Vend. Jalgpallivõistlustelt kojutulek ei kõla nii, nagu see peaks väga kaua aega võtma. Aga. Võistlused olid Taanis. Esmalt päevake sõitu Kopenhaagenisse.  Seejärel oli lend hilinenud poolteist tundi. Viimaks läks Valmiera lähedal buss katki. Nii et nad naasesid plaanitust pool ööpäeva hiljem higiste ja kurnatutena. Aga kokkuvõttes läks enam-vähem. Nende vanuseklassis oli olnud üle 90 meeskonna ning nad vääratasid alles mängus 16 parema sekka.  Ka Suur Vend  oli löönud samuti kaks väravat. Suur Vend oli nohus. Päevake kodus kasside seltsis ja siis trenni! (Ülejärgmisel päeval võistlused ja esimene värav U-19 klassis.)

No nii, kuni ma ootasin Suure Venna naasmist, viisin vahepeal ka Väikevenna kalastuslaagri bussile. Kalastuslaagrisse minek tekitas mus kahtlusi – lapsel polnud varustust, ta polnud kalal käinud ning õigupoolest ma pole kindel, et ta kala isegi sööb. Aga püügivarustust nõustus laenama lasteaiasõber P – innukas ja kogenud kalamees – , ja nagu ütles laagri organisaator, siis üks kord on ikka esimene kord ning kalasöömine on ka vabatahtlik. Kolme päeva jooksul selgus, et kala sööb küll ja hinnang oli lihtsalt kahesõnaline – parim laager! (Isegi nohu ei saanud. See-eest aga oli astunud terava kiviga talla katki.)

Vahepeal on olnud päris mitu päeva kõik lapsed kodus. Eile käisime tütrega ERMis, veetsime seal neli tundi, et nentida, et tegelikult jäi vaatamine pooleli. (Ning lisaks ostisin imelise parkimiskella.)  Aga Kõik Lapsed Kodus Olukord ei kesta kaua – juba homme lendavad Kõrreke ja tema peika härrale külla.

Õhtuti on meil kodu lähedal (on ju lähedal, kui on mõni minut rattasõitu?) välikino. Käisin vaatamas Briljantkätt, ja Kolme reklaamtahvlit, täna siis Leto.

Loen endiselt Pratchetit. Otsa ei lõppe ja igav ei hakka.

Mida ei ole veel jõudnud? Emajões ujumas oleme käinud ainult korra, botaanikaaias pole ammu käinud ja seenel ka eriti mitte. Õunakooki pole samuti veel küpsetanud – ehkki tegelikult õunte poolest juba võiks. Marju pole veel sügavkülma pannud.

Puhkuse lõpuni on kaheksateist päeva.

Palavus kestab.

 

Advertisements

2 thoughts on “Endiselt palav

  1. ritsik ütles:

    Kas Leto oli hea ja kuidas Reklaamtahvlid meeldisid?

  2. iibis ütles:

    Reklaamtahvlid – alguses ei istunud üldse – ma lihtsalt ei talu ropendamist ega vägivalda ega üksteise peale karjumist – aga mingil hetkel vist suutsin üle olla. Suudan mõista, et peetakse heaks filmiks (head dialoogid, näitlejad jne) aga ei ole minu teetass.

    Leto oli oluliselt rohkem. Ehkki seda Kinod, mida ma omal ajal armastasin, oli vähe. Rohkem selline arengu- ja armastusfilm. Äratuntavat nõukogude olmet – ehkki, kui väidetavalt on film tehtud lääne turu jaoks, siis ma ei tea, kui palju sealseid inimesi kõnetavad ühiskorterid, peldikud, kuulmise järgi üles kirjutatud võõramaa-keelsed laulusõnad jne.

    Hästi palju muusikalisi tsitaate. Kusjuures, kui vaadata nende inimeste kommentaare (Troitski, Grebenštšikov, siis nende reaktsioon on ikakgi stiilis: “See polnud üldse nii!”)

    Omamoodi võluv film tegelikult.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s