See suvi, kui ma Pratchetit loen

Olen umbes sama rõõmus kui Mõhk ja Tölpa närimata konti leides, alustades Prachetiga algusest peale. Esimest korda. Rõõm igast leheküljest. Ning raamatuid paistab jaguvat.

Eile käisime tütrega Mässajat kirurgi  vaatamas. Nimelt toodi siia meie linna mitte ainult film, vaid ka kirurg koos oma naisega näha. Pärast vastasid nad küsimustele, mida oli ebaeestlaslikult rohkesti. Oli see vast mees!

Aga päris palju oli mõtlemapanevat. Esimene maailm on ikka nii lahknenud sellest, mis on päris ja vajalik. Tagasi Rootsi pöördudes oli esimesel päeva tulnud vastuvõtule proua oma striiade pärast. Pärast filmi tunduski, et no see ei olegi ju probleem! Samas, kes meist striiadega prouadest siin esimeses maailmas nõustuks, et pole jah mingi probleem?

Sama hästi võib öelda, et mis vahe on, kes jalgpallis võidab, eks ole.

Kuigi, tuleb tunnistada, et sedakorda on Suur Vend saatuslöögid Saksamaa väljalangemise näol – vapralt vastu võtnud. Täna pakkus juba  kommi ja tegi naljagi.

Ühesõnaga siis – tähtsaimad asjad elus –Šoe veši, hea hambaravi ja pehme kemmergupaber – on meil kõik siin vabalt võtta. Oma aias kasvavast piparmündist rääkimata.