Kümme aastat mu täiesti ebatäisulikust elust

Kui ma nüüd õigesti olen arvet pidanud, olen ma tänase seisuga kümme aastat oma elust internetiavarustesse üles kirjutanud.

Esmalt vana blogi, ja siis see. Kümme aastat tagasi olid mul kolm last, kellest vanim käis esimeses klassis, keskmine oli koolieelik ning noorim oli veel täiesti kodusel pidamisel. Kümme aastat läheb muuseas täitsa kiiresti. Ei märkagi.

Tütar on vahepeal täiskasvanuks saanud. Aga õhtul kutsus mu ikkagi kesklinna järele. Ta rääkis kojusõidul oma bioloogia rühmatööst, vormiõpetusest ja sellest, et kehalisest puudus seepärast, et õppis õhtul kaua ja lihtsalt ei jõudnud minna.

Vanem poeg käis koolis ja jalgpallis nagu ikka. Muul ajal kehastab meil siin kohalikku tervet mõistust. (Kuigi sellest jääb mõnikord väheks.) Õhtul lahendas matemaatikaülesandeid. Palus appi ka koju jõudnud õe. Kui jõudis õe peika, siis tema samuti.

Noorim käis täna klassiga kinos, päeval koju jõudes mängis vist peamiselt erinevate ekraanide ees mänge – trenni tal täna polnud. Kui ma ise aga õhtul trennist tagasi jõudsin, tuli laps väga süüdlasliku näoga ja lasi mul lubada, et ma ei pahanda. Väikevennal oli juhtunud pajakindaga õnnetus. Ta ei saanud pahandada. (Pajakinnas oligi juba vana.) Kõigil juhtub, seletas laps ise, isegi sinul. (Kuigi väga harva.) Ainult isal ei juhtu kunagi selliseid asju.

Jah, olgu mis, on – isa olen ma lastele valinud täiesti pajakindakindla.

Õhtul luges Väikevend Harry Potterit – neil on viimane kohustusliku kirjanduse raamat omal vabal valikul ja Väikevend ei võta siinkohal riske.

Kümme aastat tagasi olid veel elus Papa, kass Siisi, Vanamemm ja Eesti kroon.

Ma ise olin noorem, lootusrikkam ning mul polnud juhilube.

Nüüd on perekonnas Kõrrekese peika, ja isetekkelisel moel on lisandunud kassid Nurr Siidikera ja Kuki-Galileo.

Ega muud ei olegi eriti juhtunud. Kümme aastat pole muidugi teab mis aeg ka.