… rõõmud jäävad

Mõne koha pealt saan ma ikka targemaks ka. Näiteks ei hakanud sel aastal kedagi utsitama mune värvima – kui on ette näha, et mingit vaimustust selline ettepanek ei tekita, ei ole vaja ennast üles ärritada. Keetsin lihtsalt nii valgeid kui pruune mune ja hommikukseks pidulikuks kiluleibade kõrvale koksimiseks sobisid nad väga hästi. Leidsin veel hommikulauda viimase Valgevenest toodud meelõhnalise vahaküünla. Ning Suur Vend selgitas meile munakoksimise füüsikat – tähtis ei ole, kummalt munalt tuleb löök, jõud olevat ikka samasugune. Igal juhul jäi tema muna terveks. Pashat ma ka ei teinud – poisid seda ei armasta – vaid piirdusin tavalise kohupiimakoogiga. Ning lõunat sõime hoopis koos vanaemadega väljas.

Mis oli tore mitmes mõttes. Esiteks ei pidanud ise süüa tegema (mis võiks üks piduliku päeva mõte ju ollagi), teiseks rõõmustasid vanaemad kõiki lapsi suure šokolaadiga (mulle oli samuti šokolaad) ning kolmandaks – sain Vanaemalt paari ta enda kootud sokke. Esimesed tema poolt mulle kootud sokid. Ma ju tunnen teda napid kakskümmend viis aastat, tõesti, ega siis sokke saa mõnele suvalisele inimesel kududa! Ma olen liigutatud ja tunnen end kvalifitseerunumana kui eales varem.

Tore oli ka see, et teatrikohviku ettekandja tundis Mammas ära oma klaveriõpetaja. Ettekandja oli lisaks kõigele veel ka Mamma klassiõe lapselaps. Taaskohtumine oli rõõmustav, sisaldades nii kallistamist kui ka telefoninumbrite vahetamist.

Jutt läks lastaiamälestustele. Mamma meenutas oma viimast lasteada Karlovas, ühes majas, kus praegu on erakliinik. Allkorrusel olid lasteaiaruumid ja üleval kasvataja eluruum. Kui Väiksel Mammal ei tulnud lõuna ajal und, siis viis kasvataja ta üles oma korterisse, võttis sülle ja lasi tal klaverit mängida. Huvitaval kombel olid kõige negatiivsemad lasteaiamälestused mu enda lastel. Kõrreke mäletas, kuidas üks poiss sai pahandada, kuna oli karu joonistanud nii suurena, et kõrvad ei mahtunud paberile ära. Suur Vend oli saanud pahandada, kuna oli talvepildile joonistanud päikese. Ja Väikevend pandud karistuseks selle eest, et ta magama ei jää, teise tuppa alukate ja särgiväel seisma. (Kindlasti aitab see juhul, kui laps ei jää magama…) Minul endal on lasteaiast väga helged mälestused – mitte niivõrd üksiksündmused, aga mul olid noored ja rõõmsa meelega kasvatajad (lasteaed ise oli kah just avatud!), ilmselt kontrastiks kodule, kus olid tõsimeelsed, ranged ja suhteliselt eakad vanemad.

Ainult Vanaema ei rääkinud midagi lasteaiast, küll aga jutustas meile telekast nähtud Prillitoosi ümber.

Oli meeleolukas lõunasöök.

Õhtul vestlesime Suure Vennaga ning Väikevend luges läbi kohustusliku kirjanduse. Bert meeldis talle seejuures vähem kui poisid Pal-tänavalt. Aga kõige kõrgemalt hindab ta siiski viimast kohalikku linnakirjanikku.

Täna peale tööd sattusin kogemata ka kaubamaja päevadele. Ma üldiselt hoian alati sedasorti asjust kaugemale, aga läksin õpilastele teatripileteid välja ostma ning nii see siis juhtus. Ning ei teagi, kuhu nüüd silmi peita, kuid ostsin endale teksakleidi. See riidehilp on mulle alati seostunud keskeaga. Ongi  siis käes?