Isamaa kilu

IMG_0600Päev enne Suurt Sünnipäeva viisin oma vanima ja noorima järeltulija lennuki peale. Ammuplaneeritud suusapuhkus. Noh, kui siinseid ilmaolusid arvestada, siis samaaegselt ka soojamaareis.

Väikevend muutus nukraks.

Kas sa teed mulle kiluvõileva kaasa?

Ütlesin, et võileiba ei tee, aga ostan lisaks headele kommidele ja juustule kaasa ka kilu. Et eks nad siis saavad ka isaga oma kiluleibu teha.

Jäin koju Suure Venna ja kahe kassiga.

Meil oli kõik väga kodune ja rahvuslik. Hommikul lipp ja kiluleivad, (mitte et ma neid ise sööksin) ning paraad ja Nimed marmorahvlil.

Lõunaks saabusid kaks vanaema. Üks neist armastab jutustada ümber telesaateid, mida ta on vaadanud. Teine on innukas tugitoolisportlane ning elab kaasa olümpiamängudele. (Kuigi on ära unustanud suurema osa oma lemmikute nimedest peale Thomas Wassbergi, kelle kangelaslikest sõitudest kuuleme me alati meenutusi.)

Vanaemad ei petnud lootusi. Üks neist jutustas kõigile pikalt Türgi sarjadest, teine Thomas Wassbergist.

Mina pakkusin seapraadi ja hapukapsast. Jõime kodumaa terviseks Värskat. Kaunis Eesti neiu uisutas suurepäraselt. Mamma läks kohe lähemalt vaatama ning praad jahtus päris ära, kuid ega ta vist lõpuni aru ei saanud, et tegu oligi finaaliga, ja eriti ei saanud ta sellest aru, et kuidas ikkagi neljas koht.

Vanaema käis välja hüpoteesi, et küllap türklased maksavad peale, et tema lemmikkanalis ikka  lemmiksarju näha saab. Mamma oli nördinud, et spordi vahele näidatakse reklaami (Wassbergi ajal nii ei olnud.)

Pärast sõime Regati jäätist mustikate ja riivitud šokolaadiga.

Vanaema küsis, kas Suur Vend käib ikka korvpallis. (Ta ei käi seal juba kolm aastat.) Mamma tundis huvi, kuidas läheb Suure Venna klassikaaslasel – mis ta nimi nüüd oligi -, kelle onu oli sportlane – nimi ei tule meelde – ja isa arst – nimi ei tule samuti meelde… Suur Vend vastas Mamma küsimustele. Vanaema uuris, kas need villased sokid, mis ta oli Kõrrekese kaudu saatnud, olid ikka parajad. (Olid küll.)

Vanaemad läksid koju.

Õhtul kuulasin nagu õigele eeslasele kohane, presidendi kõnet (mis mulle väga meeldis), vaatasin etendust, mis tegi mind nõutuks – oleks tahtnud, nagu KK-gi, lihtsalt ilusat koorilaulu ja rahvatantsu ja ehk pisaragi poetada… Aga nojah, mida mina ka tean, pealegi sain ma ju oma härdushetked kooliaktuselt ikkagi kätte. Pärast vaatasime Suure Vennaga veel pisut vastuvõttu. Eks mõned inimesed olid ju tuttavad ka (temal küll pigem tuttavate vanemad) ja kleidid pakuvad mulle alati huvi.

Mina küll ei viitsiks nii pikalt oodata, leidis mu vanem poeg. Meenutasin talle, kuidas ta väiksemana oli teisiti arvanud. Ta ise oli selle unustanud.

Täna helistas härra, et edastada kohalikke suusauudiseid.

Kilud olid ununenud! (Nii palju siis isamaa kilu hoidlemisest – liiga palju sporti pole ka hea!)

Meil siin on endiselt vaikne. Aga ootamatult palju on olnud juttu vanadest aegadest. Nii minu kui Suure Venna elu vanadest aegadest. Selle käigus tulid ühe albumi vahelt välja minu koolitunnistused. (Ei olnud üldse nii halvad, kui ma mäletasin.)

Aga rohkelt aastaid meile kõigile! Nii neile, kes mäletavad vanu aegu, kui ka neile, kelle ajad on suuremas osas veel tulemas. Et oleks ikka rohkem rõõmsaid kui kurbi lugusid ning et meie ilus lipp kõrgelt lehviks.

IMG_0603