Sisekosmosest pannkookideni

Minu töine, ja mis seal salata – ka see osa, mis ei peaks töine olema – elu käis viimased nädalad meie tsunftisisese suure väljanäituse tähe all. Nüüd võib sellele vist joone alla tõmmata. Või noh peaaegu alla, sest analüüsimine, kiitmine ja lohutamine on veel ees.

Aga jah, kuigi mu eilne tööpäev kestis pea kuueni välja, olin  endale ja tütrekesele ostnud veel teatripiletid. Sest Hipid tulid ju meie linna. Oli see vast etendus! Algus venis hullult ja siis läks ikka väga diibiks kätte ära. Õnneks pole me allaandjad, sõnas mu tütar, kui nii mõnelegi teatrikülastajale piisas juba esimesest vaatusest. Turgutasime end kohvi ja jäätisekokteiliga. Teine oli ehk pisut parem, aga jah… Ma arvan, et mul pole lihtsalt piisavalt kujutlusvõimet, et psühhonautide rännakut Nõukogude Liidu südamesse täie kaasaelamisega mõista ja selle sisekosmose retke vaimukaid finesse tajuda.

See-eest üleeile äranähtud Rodeo oli tore. Täpselt niisugused need üheksakümnendad olidki. Ehkki ma saan aru, et film oli varjamatult erapoolik, polnud mul selle vastu midagi – see oli ju see Isamaa, keda minagi vastselt valimisikka jõudnuna valisin. (Keda siis veel?) Võtsin kaasa ka Mamma, kelle jaoks nii film kui ka vaatenurk olid just tema tassike teed ja Kõrrekese koos peikaga. Nende jaoks see oligi vist täielik rodeo. Ajaloos on igasugu huvitavaid ja kummalisi aegu olnud.

Igal juhul olin täna väsinud. Alguses lubasin lastele, et läheme välja sööma, pärast olin ikkagi nii väsinud, et seda ka ei jaksanud ning tellisime toidu koju.

Järgmisel nädalal koristan põhjalikult, küpsetan pannkooke ja piirdun enesele mõistetava osaga maailmaruumist. Seda pole palju.