Teate, mul sai siin vahepeal laps suureks

Kui sa pole piisavalt ettenägelik ning sünnitad lapse kolm päeva enne jõululaupäeva, siis pole ka hiljem vaja kurta, et lapse sünnipäev aasta aasta järel kuhugi jõuluaskelduste vahele ära kaob.

Sedakorda oli siis kaheksateistkümnes sünnipäev.

Kaheksateist aastat tagasi olin ma totaalses eufoorias ja see pole vist päriselt siiani üle läinud. Nüüd on mu väike tüdruk suur, toimekas, nutikas. Oskab pilli ja bridži mängida ja omab peikat. Käib autokoolis.

Sünnipäevaks tahtis endale uut pillikasti. Isa panustas veel autokooli ja mina pesupoe kinkekaardiga. Aga laps oli kõige rõõmsam ikkagi pillikasti üle. Demonstreeris kõigile pereliikmeile oma uut mänguasja innuga, mis oli ehk samaväärne uue nuku puhul viisteist aastat tagasi.

Niisiis, alates neljapäevast – kooli jõulupidu nii minul kui sünnipäevalapse enesel – on mu tütar suur. Ja suurtel on – nagu ütles Pipi – ainult kuhjaviisi igavat tööd, ja pentsikud riided, ja konnasilmad, ja kumminaalmaksud.

Nii et pole ka imestada, et laps kurtis tundvat end vanana, oma sõnade järgi suisa fossiilsena. (Küsisin seepeale, et kuidas siis mina end tema arvates tundma peaksin.)

Esmapilgul pole varasemaga võrreldes veel väliseid muutusi näha. Kuigi jah, sõbrannalt tellis ta sünnipäevaks soojad sokid, mille peale viimane imestanud, kas kaheksateist ongi siis juba selline iga.

Ja sünnipäeva tähistamine toimub endistviisi siis, kui jõulupidudest aega üle jääb.