Kuidas vahepeal on kolmveerand kooliaastat läbi saanud

Ega tegelikult ei teagi, kuidas. Kui vahepeal oli tunne, et kohustuste meres kallast ei paista, siis nüüd justkui juba paistab. Teha on veel küll ühte ja teist.

Selle nädala kõige suurem hirm sai õnneks üle elatud. Nimelt käisin oma klassiga kelgutamas. No ei käskinud keegi, lapsed tahtsid. Ja siis päev enne ära sõitu räägib kolleeg oma aastatetagusest märtsikuisest kelgutamiskogemusest, mis lõppes sõnadega tema näo igast poorist purskus verd. Ma ei saanud öösel magada, kuna silme ees tantsisklesid jäised kelgurajad ja näod, mille igast poorist purskub verd.

Ja mis sai? Mõnel, kes oli teksadega tulnud, said püksid märjaks.

Muidu olid kõik rõõmsad.

Kodus olid poisid üksteise järel haiged. Haigus kestis poolteist päeva ja algas palavikuga. Kui kõrgega, ei tea, kuna kass Kuki oli kraadiklaasi tuuri pannud. Eelmisel korral leidsin selle oma riidekapi alt, seekord on nähtavasti millegi muu all. Kõrreke, kes oli parasjagu koduteel, ostis apteegist uue, aga Väikevenna palavik oli õe tulekuks juba välja higistatud.

Kurjategija on praeguseks juba rehabiliteeritud, Suur Vend õpetab teda kraani avama ja plaanib osta jalutusrihma. (Igavesed poosetajad!)

Minul läheb ka  hästi. (Eriti pärast kelgumäge.) E-etteütluses tegin üheainsa vea, kirjutades tušipoti asemel dušikott. Botaanikaaias õitsesid sinililled.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s