Kuidas vahepeal on kolmveerand kooliaastat läbi saanud

Ega tegelikult ei teagi, kuidas. Kui vahepeal oli tunne, et kohustuste meres kallast ei paista, siis nüüd justkui juba paistab. Teha on veel küll ühte ja teist.

Selle nädala kõige suurem hirm sai õnneks üle elatud. Nimelt käisin oma klassiga kelgutamas. No ei käskinud keegi, lapsed tahtsid. Ja siis päev enne ära sõitu räägib kolleeg oma aastatetagusest märtsikuisest kelgutamiskogemusest, mis lõppes sõnadega tema näo igast poorist purskus verd. Ma ei saanud öösel magada, kuna silme ees tantsisklesid jäised kelgurajad ja näod, mille igast poorist purskub verd.

Ja mis sai? Mõnel, kes oli teksadega tulnud, said püksid märjaks.

Muidu olid kõik rõõmsad.

Kodus olid poisid üksteise järel haiged. Haigus kestis poolteist päeva ja algas palavikuga. Kui kõrgega, ei tea, kuna kass Kuki oli kraadiklaasi tuuri pannud. Eelmisel korral leidsin selle oma riidekapi alt, seekord on nähtavasti millegi muu all. Kõrreke, kes oli parasjagu koduteel, ostis apteegist uue, aga Väikevenna palavik oli õe tulekuks juba välja higistatud.

Kurjategija on praeguseks juba rehabiliteeritud, Suur Vend õpetab teda kraani avama ja plaanib osta jalutusrihma. (Igavesed poosetajad!)

Minul läheb ka  hästi. (Eriti pärast kelgumäge.) E-etteütluses tegin üheainsa vea, kirjutades tušipoti asemel dušikott. Botaanikaaias õitsesid sinililled.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s