Mutt roosas hommikumantlis

Sel nädalal kutsus sõbranna kaasa  Lantimiskunstnikke vaatama – tal oli õnnestunud Paide etendusele piletid hankida. See oli üks tore teatriskäik, Paides käisin ma ilmselt viimati lapsepõlves, kui Papa-Mamma teinekord (mis asjaoludel, peaks üle küsima) tegid poodlustreti marssruudil Paide-Türi. Vaatasin  seda lantimisteooriat ja -praktikat suure rõõmuga, kuigi mõistsin, et ainus tegelane, kellega end samastada suudan, on ühe nohiku roosas hommikumantlis ema. (Fantastiline roll Linnateatri noorelt näitlejannalt!)

Mul on samuti roosa hommikumantel, lapsed viimaseks sünnipäevaks kinkisid. (Kusjuures, lapsena jättis roosa värv mu ükskõikseks, teismeeas ma suisa jälestasin seda, aga praegu tundub täiesti toredana. Mida vanem eit… teadagi…)

Ja selle nädala alguses tabasin ühel hommikul peegli ees juukseid kammides oma juuksejuurtelt halli. Imelikul kombel ei leidnud ma hiljem enda juustest seda halli kohta üles. Äkki oli mul lihtsalt tuhk peas?

Ja sealsamas sain ma siis fb-s kirja klassivennalt, kes küsis, kas ma olin ühel päeval spordiklubi basseinis ujunud. Et tema oli mulle tähendusrikkalt naeratada üritanud, aga ma ei teinud väljagi. No teate, ma pole enam selles eas, et meeste naeratusi uurida. Oli küll mingi keskealine, pisut kiilanev härra, aga ma tõesti lähemalt ei uurinud. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tegin ülejärgmisel päeval peatuse teel töölt koju ühes kenas väikeses kohvikus ja võtsin tassi kohvi. Kõrvallauda istus üks prillidega minuvanune  – või pisut noorem –  proua, kes mind tervitas ja sõnas: Ja sina, Iibis, et muutu küll nende aastatega üldse! (Kes iganes see inimene ka oli, on ilmselt ise nende aastatega siiski muutunud. Ma oleks küsima läinud, kui ta poleks oma kaaslasega olnud nõnda vestlusse süvenenud. Hiljem ma siiski vist enam-vähem mõtlesin välja, kellega on tegu, analüüsides häbitult vestluskatkeid, mida ma kõrvalt lauast tahtmatult kuulsin.)

Tegelikult on see vale, muutun küll. Kui Suur Vend oli väike ja tal olid võistlused, olin ma kui Ustav Ülo alati kohal, pakk konrolltöid süles ja papptopsiga kohvi näpuvahel ja veetsin tolmu ja higi järele lõhnavates spordisaalides ühe nädalavahetuse teise järel. Plaksutasin, ergutasin, otsisin vajadusel külma peale panna ja tõin juua juurde. Täna viisin aga Väikevenna võistlustele, läksin ise ujumistiirule ja vesizumbasse, jõudsin parasjagu vaatama kolmest mängust keskmist ning seejärel läksin koju süüa tegema. Isegi koju palusin tal tulla peaaegu-naabripoisi isaga.

Kui issi oleks, siis tema oleks küll kõiki mänge vaatama tulnud, ütles Väikevend mulle etteheitvalt. (Lihtne on olla ideaalne lapsevanem maa ja mere taga.)

Tulin koju, tegin spagetivormi – kuna sel nädalavahetusel on Kõrreke puhkpillilaagris, võisin piirduda ühe toiduga, mis kena – ja vaatasin Midsomeri mõrvu. Ka mutil roosas hommikumantlis on omad – kuigi mitte just kuigi  rafineeritud – rõõmud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s