Nad said vist kõik tuule tiibadesse?

Õpetajate ajaarvamise järgi on nüüd aasta läbi. Eilsel lõpuaktusel sain oma armsatelt üheksandikelt lisaks kallistustele* kümneid roose ja tõin need kõik üles oma tuppa ka.

Koos kooliaastaga sai läbi ka enam-vähem igasugune elutegevus meie majas.

Igal juhul on toad tühjad, kui välja jätta kass Nurr Siidikera, kes Väikevenna voodil hetk tagasi hämmeldunult silmi pilgutas. Oli see reaktsioon äikese või hiirvaikse maja peale, mine võta kinni.

Kõrreke tuli küll eile õhtul  tagasi. Eks tal oli hommikul juuksuri aeg ka.

Nii et kui täpne olla, siis pole meil praeguseks lahkunud mitte ainult Kõrreke, vaid ka tema juuksed. (Tal on plaan annetada oma aastatepikkuse kasvatuse töö ja vaev Hollandisse, haiguse tõttu juuksed kaotanud lastele parukate tegemiseks.) Aga mina olin täiesti isekalt kurb – see väike patsidega plika on nüüd päriselt läinud. See, keda ma lõuna paiku põgusalt kodus nägin, oli üks teine, üks kena  iseteadlik neiu, lühikeste juuste ja aruka pilguga. (Just sellist tütart olen ma alati tahtnud, sain ma peale esimest ehmatust ise ka aru. Eks ma kohanen.)

Laps ise, see lühikeste juustega plika, läks peale lõunasööki ja uuele õpilaspiletile pildi tegemist õhtul edasi teise linna serva sõbranna juurde aiapeole. Telkima. (Väljas on äike ja vihm.) Mina täitsin  veebis kooliavalduse (laadides siis üles ka foto ühest lühikeste juustega tüdrukust).

Seejärel lahkusid härra ja Suur Vend. Esmalt bussile, seejärel lennukile. (Viimaste andmete kohaselt oli jalgpall kolinud meie elutoast lennujaama. See on ehk kõige harjumatum eemalolek, sest tavaliselt on Suur Vend meil kogu aeg kodus nagu pensionärist vanaisa. Selline jalgpallilembene vanaisa.

Nojah, kui kõik olid kesklinnas auto pealt lahkunud, sõitsin koju, ja lugesin teadet, et Kõrreke on gümnaasiumisse vastu võetud. Võtsin ratta ja sõitsin joogasse.

Ajastus oli täpne. Trenni sõites paistis veel päike ning koju tulles oli parasjagu see hetk, kus vahepeal ei sadanud. Õhk oli küll soe ning taevas oli palju erinevaid siniseid varjundeid. Kodus polnud kedagi. Hõikasin aknast Väikevenda – vastus tuli naabrite aiast. Ka poiss ise tuli peatselt. Magamiskoti järele. Neil oli plaanis telkida. (Väljas on äike ja vihm.)

Imelik on olla tühjas majas. Kuigi – kõrvaltoas on kass ja magamistuba on roosilõhna  täis.

Homme algab puhkus.

*Tänapäevased lapsed on ikka toredad – ma tõesti poleks ette kujutanud, et oleksin ise oma põhikooli lõpus mõnda õpetajat kallistada tahtnud… kusjuures suur kallistamissoov oli mõlemast soost õpilastel. Ma ise oleksin arvanud, et poisid eelistavad pigem kätt suruda…

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s