Eit mustas kleidis ja jalgpall

Ilmar Trulli viimase nädala Ekspressi luuletus tekitas ülima äratundmise. Või oli see hoopis soovmõtlemine – minna (natukeseks) peitu ja loota, et keegi mind (natuke aega) ei leiaks. Viimasel ajal on telefonihelin ikka tähendanud, et kellelgi on midagi vaja. Ja et mina peaksin siis tooma-viima-toitma-ära tegema. Eks ma teen ka. (Eit mustas kleidis on tegelikult hea laps. Paar tundi tagasigi, kui Mamma leidis haiglavoodis lebades, et tal on nüüd ja kohe vaja /…/, võtsin ma autovõtmed ja sain soovitu juba teisest apteegist, lasin haigla ukse taga uksekella – ametlik külastusaeg oli juba kaks tundi läbi –  ja viisin ravimikotikese otse Mammale kätte.)

Mu  vaimse võimekuse sudoku-indikaator on viimased päevad suhteliselt nullis. Tähendab, eks ma lahendan ikka ära, aga aega võtab mitu minutit kauem, kui tavaliselt.

See-eest Suur Vend on tänu jalgpallivõistlustele omas elemendis. Nahkdiivanisse teleka ees on ilmselt vajunud juba temakujuline lohk. (Ma ei saa järele kontrollida, kuna ta istub seal enam-vähem kogu aeg.) Ka Väikevend tunneb mängu vastu huvi, kuigi mitte ehk nii kirglikult. Siiski saab Suur Vend olla Suurem ja Targem Vend, Kes Teab Jalgpallist Kõike. Väikevend kuulab aupaklikult.

Homme on Kõrrekesel viimane eksam. Minul on ka eksam.

Ilmad on küll sellised, noh, nagu meil enne jaani ikka. Hommikul on nii pluss-kuus, õhtuks venitab ehk kümneni välja.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s