Eit mustas kleidis ja jalgpall

Ilmar Trulli viimase nädala Ekspressi luuletus tekitas ülima äratundmise. Või oli see hoopis soovmõtlemine – minna (natukeseks) peitu ja loota, et keegi mind (natuke aega) ei leiaks. Viimasel ajal on telefonihelin ikka tähendanud, et kellelgi on midagi vaja. Ja et mina peaksin siis tooma-viima-toitma-ära tegema. Eks ma teen ka. (Eit mustas kleidis on tegelikult hea laps. Paar tundi tagasigi, kui Mamma leidis haiglavoodis lebades, et tal on nüüd ja kohe vaja /…/, võtsin ma autovõtmed ja sain soovitu juba teisest apteegist, lasin haigla ukse taga uksekella – ametlik külastusaeg oli juba kaks tundi läbi –  ja viisin ravimikotikese otse Mammale kätte.)

Mu  vaimse võimekuse sudoku-indikaator on viimased päevad suhteliselt nullis. Tähendab, eks ma lahendan ikka ära, aga aega võtab mitu minutit kauem, kui tavaliselt.

See-eest Suur Vend on tänu jalgpallivõistlustele omas elemendis. Nahkdiivanisse teleka ees on ilmselt vajunud juba temakujuline lohk. (Ma ei saa järele kontrollida, kuna ta istub seal enam-vähem kogu aeg.) Ka Väikevend tunneb mängu vastu huvi, kuigi mitte ehk nii kirglikult. Siiski saab Suur Vend olla Suurem ja Targem Vend, Kes Teab Jalgpallist Kõike. Väikevend kuulab aupaklikult.

Homme on Kõrrekesel viimane eksam. Minul on ka eksam.

Ilmad on küll sellised, noh, nagu meil enne jaani ikka. Hommikul on nii pluss-kuus, õhtuks venitab ehk kümneni välja.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s