Piibelehelõhn laupäevaõhtul

No vot. Juuni on käes, maikellukesed, kibuvits ja sirel lõhnavad, kui sõidad jalgrattaga mööda aedlinna. Ilm on ebatavaliselt soe, pesu kuivab õues kiiresti ja päikeseallergia on käsivarred villiliseks muutnud. (See ei sega mind päikesepaistet nautimast.)

Kuigi nädal ise oli võrdlemisi hullumeelne. Kahepäevane klassiekskursioon Lõunasse. Samal ajal Mamma endiselt haiglas ja lapsed hoolitsesid enda eest ise. Ja lisaks loomade talitamine – Mamma kass Saba ja meie Siidikera. Siis veel – Kõrreke tegi oma esimese eksami kah. Suur Vend oli naasnud oma klassiekskursioonilt-ellujäämisretkelt, ja oli ilmselt elus, kuigi, kui ma õhtul enne ärasõitu sõbranna sünnipäevalt koju jõudsin, ta juba magas ning kui ma järgmisel hommikul lahkusin, ta veel magas. Vähemasti reageeris ta mu telefonisõnumile kuidas läheb? tervelt kolmetähelise vastusega (Gut). Jah, tõenäoliselt elus.

Just enne ärasõitu palusin sõbrannalt tee peale mõnda Skandinaavia krimkat lugemiseks. Raamat, mis rääkis kadumajäänud kuueaastasest, süvendas mu rongaema-tunnet täiega. Tegu oli muuseas lastekaitsepäevaga!

Lätis oli tore, kuigi Riia loomaaed jääb iga korraga justkui pisemaks. Jurmalas saime varbad vettegi pista. Ostsin süütunde leevendamiseks kõigile isiklikele lastele kaubanduskeskusest mõne hilbu, Väikevennale, tõsi küll, ka selle pärast, et ma polnud kindel, et ta oma viisakaid, aktuseks sobivaid rõivaid vahepeal selga ei pane ja ära ei määri. Raamatu lugesin bussis läbi. Reis oli meeleolukas, kuigi lapsi päriselt ära väsitada ei õnnestunud isegi mitte viimasel päeval seikluspargis.

Kodus olid kõik lapsed ja kassid elus. Suur Vend oli käinud kassi toitmas. Kõrreke tomateid kastmas ja Mammat vaatamas, no ja eksami tegi ka üheksakümnekuuepunktiliselt ära. Lisaks oli selge, et kass Saba, keda kellegi seni polnud näha õnnestunud, oli end siiski ilmutanud naabrimammile ja tema lapselapselapsele. Toad polnudki nii hirmus segamini, lilled olid kastetud. Tõin Lätist šokolaadi ja küpsist ka. Jäätisevabrikus degusteeritud elu parimat jäätist ei saanud kahjuks kaasa tuua.

Reede varahommikul tõin poistele lilled. Ime küll, ka Suur Vend tahab endiselt oma õpetajale lille viia, Väikevennast, kes teab, et kui ta lille annab, siis õpetaja kallistab ja soovib ilusat suve, rääkimata. Vähemasti sain oma juuniori seekord ise kooli viia. Riiast ostetud rõivad läksid kohe kasutusse, vähemasti Väikevennal. Peale aktust ja tunnistuste jagamist ja saamist tõin omaenda lilled ja lapse koju. Väikevenna tunnistus oli täitsa hea, lisaks kiidukiri robootikahuvilisele mõtlejale, Suurel Vennal ootuspärane. Ise läksin veel töö-juure üritusele, mis oli üle ootuste meeleolukas. (On aga Haaslaval alles mehed – ja kuidas nad veel laulavad!) Noh, ja ööbisin ma sedakorda kodus.

Hommik oli õndsus – tegin putru, kõik sõid. Edasi olen vaikselt koristanud, pesu pesnud, trenni jõudnud, näinud Mammat rulaatoriga haiglakoridoris ringi kärutamas, Mamma palvel apteegis käinud, veel süüa teinud, Väikevennale lugenud.

Õpilaste toodud lilledest tõin  piibelehed  üles, oma tuppa ja nüüd ma siin siis olen. Suvi on käega katsuda ja lõhnab täiuslikult.

3 thoughts on “Piibelehelõhn laupäevaõhtul

  1. nodsu ütles:

    Väikevend paistab hästi tore ja osav suhtleja olevat.

  2. CV ütles:

    Ilusat suvavaheaega Iibis!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s