Orus ja mäel

Terve see kuu on olnud selline üles-alla kõikumine. Vahepeal on kõik väga all. Ja siis jälle viuhti! üleval. Orus-päevadel tuli ette vaidlusi inimestega, kellega ma tegelikult üldse vaielda ei taha, esines olukordi oih!-mul-on homseks-vaja-pidulikke-kingi/musta-riietust-hundikostüümi-alla! Siis sai veel printeri kassett tühjaks, poodi minnes ununes rahakott koju ja väljas sadas vihma ja oli hall.

Kõrrekese kõikumised on seotud loomulikult uude kooli minekuga järgmisel sügisel. Kinnituskirja sellest kõige õigemast nõiduse ja võlukunsti koolist tuli meil ikka päris pikalt oodata. Aga eile see tuli! (Eks ma pean nüüd esmalt iseennast ümber programmeerima, sest olin lapsele nii innukalt selgitanud teise valiku kooli voorusi, et jäin neid ise juba täiesti uskuma.) Laps ise oli väga õnnelik, väiksem vennastest hakkas erutusest üles-alla hüppama ning siis tormas õde kallistama, suurem jooksis oma arvutimängu juurest(!) seda minu laua taha vaatama, jäi sõnatuks ning pühkis midagi silmanurgast (küllap läks puru silma). Mina rõõmustasin ju ka – sest lapsed rõõmustasid – ja lõpuks on ju tõesti kena, kui peres on oma nõid.

Täna paistis kevadine soe päike ning läksin autoga ülevaatusele. Minu ustav neljarattaline sõber osutus olevat heas vormis, ainult parem tagumine stabika kont lõgiseb pisut.

Õhtul toimus  Suure Venna kooliteatri etendus. Kõrreke esines seekord vaid kooris lauldes, kuid poisil oli, võiks öelda, kandev roll hundiisa näol. Mis seal ikka öelda, hästi tehtud. Käisime koos Väikevennaga vaatamas ja olime mõlemad võlutud. Meie Suur Vend, mõtleks. Aplodeerisime südamest.  Kodus kiitsime ja patsutasime.

Näitleja ise oli samuti pärast kõrgendatud meeleolus, aitas koguni Väikevennal matemaatikaülesannet teha.