Lapse unistus

Väikevennal on uus unistus. Ta tahab olla nagu isa, vend ja õde. No ja nagu ema mõnikord õhtuti või siis veerandilõppudel, kui silmad on suurest kontrolltööde parandamisest põletikus. Väikevend tahab endale prille. Ta võtaks hea meelega endale venna vanad – ja kui ma ütlesin, et võõraid prille ei tohi kunagi kanda, oli tema hämming suur – venna omad, mis moodi siis võõrad?! Ja pealegi – kuidas siis nii, et venna vanad saapad või jope otsitakse talle ühtepuhku garderoobist välja, aga tema isiklik hea taaskasutusidee lükatakse tagasi?

Väikevend oli sügavas hämmingus.

Aga kui neil toimus täna klassiõhtu, kus kõik lapsed pidi riietuma oma lemmik-raamatukangelaseks, polnud Väikennal pikka mõtlemist. Harry Potter, loomulikult! Pilapoest oli õnneks vaja ainult prille, Gryffindori särgi oli härra mõni aeg tagasi Meerikamaa-reisilt toonud ning võlukeppe leidus piisavalt aiaski. Mütsi ta ei soovinud – ega siis Harry kah kogu aeg, kübar peas, ringi käinud! Õde aitas soengugeeliga juukseid ka pisut turri ajada.

Pidu oli olnud meeleolukas.

Aga üks mure poisil siiski on. Ema võiks talle ka pärisprillid muretseda!

Tuleb vist silmaarstile aeg kinni panna? Ehk ta siis usub, kui arst talle ütleb, et nägemine on korras?