Eaka külalise tervisemured ja filmikunst

Ehkki külmkapil on magnetitega kinnitatud vaheajaplaan, kus on sõnaselgelt – või, arvestades mu käekirja, võrdlemisi selgelt – tänase päeva peal kirjas tagastada merisiga, on puur sigudikuga endiselt poistetoas. Ning vaikus toas on tõeline tormijärgne vaikus.

Eile oli meil totaalne paanika – Väikevend tormas, merisiga süles, minu tuppa, ise ähmi täis ja pisarais: merisea suu on verine ja esimesed hambad puudu! Suutsin last rahustades guugeldada välja vähemalt asjaolu, et nende pisinäriliste hambad kasvavad terve elu. Tuvastasime, et heina ta siiski sööb, kuid kurki, oma lemmikut, saab süüa vaid naastusuuruste tükikeste kaupa. Väikevend nuttis, kuna arvas, et merisiga sureb kohe ära.

Hommikul helistasin töö juurest loomaarstile, kes algul küll ütles, et aegu pole, kuid kuulnud, et laenatud merisiga, suu verine, laps hirmul – siiski leidis meile aja. Vahepeal sain telefonitsi kätte ka loomasõprade ringi õpetaja. Temalt sain teada, et tegu pole enam esimeses nooruses isendiga ning leppisime kokku, et loomake jääb meile veel nädalaks.

Kui ma pealeõunal töö juurest tulin, tulid minuga kaasa mõlemad meie pere suured loomasõbrad, Väikevend ning Kõrreke, merisea jaoks otsisin välja kassi transpordipuuri ning alla leidsin koguni (ilmselt veel Väikevenna titeajast pärit) kilelina.

Loomaarst vaatas seakese üle. Kärpis alumisi hambaid ning käskis Kõrrekesel talle maniküüri teha – küüned olid samuti liiga pikad. Eaks hindas kindlasti üle viie aasta. Erakorralise meditsiiniabi eest vanurile võeti minult küll õnneks ainult visiiditasu.

Tulime koju – ning kärbitud alumiste hammastega asus ta kohe hakitud kurki sööma. Nüüd saab ta väiksemate kuubikutega kenasti hakkama. Ma lubasin suuremeelsuse hoos isegi kaaluda varianti, et Väikevenna üheksandaks sünnipäevaks – no ja sinna on muidugi mugavasti üksteist kuud veel aega ka – et ma ehk isegi kaalun varianti… Uskumatult muheda olekuga loomake!

Õhtul käisime Kõrrkesega Kirsitubakat vaatamas. Kui peale Maagiat kuuvalgel tekkis soov minna Lõuna-Prantsusmaale – kus ma pole käinud – siis peale tänast läheksin kohe rabamatkale – kus ma muuseas samuti pole käinud!

Film ise oli Kõrrekese sõnutsi tüüpiline Eesti film, kus ei räägita peaaegu midagi ja tehakse veel vähem. Minu meelest oli see võluv. Väga hea kompositsioonitajuga. See stseen vanaemaga sealt algusest, ja siis Joosepi naisega seal lõpus – tõesti ilus tervik.

Igal juhul olin ma lummatud. Tulime Kõrrekesega kinost. Tema on meie perest sel vaheajal kõige sagedamini kinno sattunud, kuna lisaks kahele minuga vaadatud armastusfilmile vaatas ta koos Väikevennaga ka suuremeelselt Kastitrolle.

Ja missugune neist nähtud filmidest siis sulle kõige rohkem meeldis, küsisin, kui istusime autosse ja hakkasime koju sõitma.

Kõrreke mõtles hetke ning vastas veendunult: Kastitrollid!

Need nukufilmid on ikka kõige paremad. Kuigi ta nõustus minuga suuremeelselt, kui tõin välja, et ka Joosep oma kirsitubakaga oli üks paras muppet mõlema naise käes! (No tõesti, ütlen ma! Mis mõttes sa lepid oma naisega ära ja oled justkui hea pereisa ja nii, ja siis teed ühele teismelisele veel romantikat! Vastik mees! Või siis jälle tüüpiline – nagu karupoeg Puhh, kes ei suuda otsustada mee ja kondenspiima vahel ning siis valib mõlemad. Argise leiva võib jänes endale jätta!)

Aga siiski – nendes filmides, mis ma sinuga vaatasin, jäid mõned asjad kuidagi ebamääraseks. Aga Kastitrollide lõpus üks tegelane plahvatas juustuallergia tõttu! Jah, sellega on imelisetel Lõuna-Eesti rabadel või Provance´il tõesti raske võistelda…

Advertisements

3 thoughts on “Eaka külalise tervisemured ja filmikunst

  1. sehkendaja ütles:

    Juustuallergia tõttu plahvatamine on enesestki mõistetavalt konkreetsem lõpp, mööngem. 🙂

  2. Sille ütles:

    Merisead on tegelikult päris vahvad loomad. Meie oma elas 6,5 aastat (õnneks terviseprobleeme meil polnud). Kui juba kass on nii kui nii, siis pole enam üks merisiga samuti takistuseks. 🙂
    Maniküüritegemine tahab veidi harjutamist – alguses tegime seda koos perega (suure kisa ja kära ja kaasaelamise saatel). Hiljem sain juba üksi hakkama. 🙂

  3. Indigoaalane ütles:

    Kui notsu teile kauemaks jääb, siis soovitan saepuru asemel (saepuru)graanuleid- need ei jää käpa külge st ei tassi mööda tuba laiali, kodu on puhtam.
    neid on muidugi ka 100 liiki müügil, eks see vajab pisut testimist, mis nii väikesele sobib.
    Kunagi oli mul jänku ja tänu graanulitele ei pidanud enam harja ja kühvliga kogu aeg toimetama.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s