Tavalised, täiesti tavalised päevad

Kas see on väga imelik, kui ma mõtlen, et mulle tegelikult meeldib, kui on palju tööd. Mõtted muutuvad kuidagi hästi ratsionaalseks ning mittevajalikud asjad ununevad lihtsalt ära. Teinekord ununevad muidugi ka sekka mõned vajalikud asjad.

Siis tuleb õlitatud süsteemi tõrge. Näiteks jääb mõni lastest haigeks. Kui Suur Vend üleeile trennist tulles vaid tunnikese arvutis oli ning seejärel magama suundus, oli asi kahtlane. Palavik oli käega laubalt katsudes kindlalt tunda. Õnneks tundub, et kaks päeva põdemist ja arvutiklahvide klõbistamist oli piisav.

Väikevennal algas sel nädalal robootika. See pani ta rõõmust hüppama. Ning peale esimest korda teatas ta tähtsalt, et tema oli nende väljavalitud poiste seas, kellel S oli soovitanud minna hoopis kolmandate-neljandate klasside robootikasse.

Kes on S? küsis Suur Vend. Mõni kolmanda klassi poiss?

Ei, õpetaja, vastas Väikevend. Kõige parem õpetaja!

Veel käis Väikevend kena klassiõe sünnipäeval. Õnneks jõudis Väikevend ning temaga koos minu auto peal olnud sõber kenasti kohale – kuigi vahepeal sõitisme täiesti põldude vahelt ning härrased tagaistmel arvasid R pole ju mingi maainimene – pööra igaks juhuks ümber! Oli saanud kunsthobusel sõita, muffineid süüa ning sünnipäevalapsel oli olnud ka kassipoeg! Nii et eelarvamused tüdrukute koduste sünnipäevade suhtes said peoga pühitud.

Muidugi kõige selle pikalt tööl-olemise, Väikevenna sünnipäevale viimise (jupp maad linnast välja sõita) ning kõige muu kõrval sai haige laps kodus kuidagi teenimatult vähe tähelepanu.

Oh jah.

Täna tähistati meil õpetajate päeva. Mõned isetehtud kingid tegid meele härdaks.

Härdad ja kaunid mõtted haihtusid aga koju jõudes hetkega, kui ma nägin, et nõudepesumasin oli tühjendamata, krõbuskikott vedelema jäetud – nagu ka kausid, kust krõbuskeid oli söödud, ning kulminatsiooniks veel piimaloik. Ma pole kellegi kena inimene, kui ma tigedaks saan. Ma olin kohe päris, päris tige. (Õnneks leppisime pärast kõigi lastega ükshaaval ära ka.)

Kaks puhkepäeva ning siis otsast peale. Kolm lastevanemate koosolekut, töökoosolek ja tudengid tunnis pluss tavapärane. Täna teatas Väikevend, et ta tahaks väga noorkotkaks hakata ning iga nädal telkimas käia. Siis saavat isegi paraadile.

Ma tahaksin jälle metsa! Huvitav, kas seened on juba otsa saanud?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s