Nädalavahtusest: pesumasinad, turg ja haajaemm

Selleks, et üleüldse nädalavahetusel kuhugi minna, ja kolleegidega ooperisse ma ju minna kavatsesin, hakkasin ma selleks valmistuma juba nädala sees. Pesin ja triikisin ära pesu, koristasin, parandasin töid, korraldasin Väikevennale kooli järeletulemise ja trenniviimise.

Reedel sõitsime koos Väikevenna, teatrikleidi ja hambaharjaga pidulikult taksoga kooli. (Kui palju teil tavaliselt taksosõit maksab, küsis suhtlemisaldis taksojuht.)

Kolmepooletunnine bussisõit Riiga oli, nagu võikski olla kolmepooletunnine bussisõit. Hotellitoas olin vaevalt saapad jalast võtnud, kui helises telefon.

Mis mõttes sina lähed Riiga, ja mina ei tea sellest midagi?! hüüatas mu tütar Tartus nördimusega, mida oli otse Riiani tunda. Püüdsin talle meenutada, et olin ju tallegi kaasatulekut pakkunud, kuid tütar oli kindlameelne. Tema ei teadvat midagi ja avastas koju jõudes lihtsalt ema asemel isa ja ka vanaema sünnipäev olevat järgmisel päeva absoluutselt ootamatu ning et temal sõbrannaga on hoopis muud plaanid. Ja üldse.

Emps tule kiiremini koju, saatis Suur Vend lakoonilise sõnumi.

Aga ma ei tulnud kuigi kiiresti. Esmalt ikkagi premjäär! Figaro kāzas oli toodud kaasaega. Avastseeniga üllatati vaatajat pesuköögiga. Suured värvilised pesupulbripakid ooperis – kas pole rabav algus?! (Teate, üldiselt, kui ma ooperisse tulen, siis seetõttu, et ma põgenen kodust omaenda pesumasina juurest!) Kui ma hiljem adusin – no ei osanud kohe pesuköögi põhjal taibata – et tegevus oli viidud koguni Ladina-Ameerikasse, siis sain muidugi aru. Ah siis sellepärast! Eks see Figaro kāzas ju üks paras ladinaameerika ole! Lauljad olid võrdlemisi keskpärased, Suzanna suisa kahvatu – kuigi krahvinnal ja Cherubinol polnud justkui väga viga. Aga mis ma ikka kurdan. Ei mäletagi, millal ma viimati ooperit kuulamas käisin. Mozarti muusika ju ikkagi!

Ja Läti õllel, vähemalt lõbusas seltskonnas, polnud samuti viga! (Seda nautisime juba muidugi ooperijärgselt.)

Hommikul oli ette nähtud jalutuskäik turule, kus müüdavat erilist suitsutatud kalamarja. Kalamarja ei näinud, aga turg oli mõnus. Puuviljad ja roheline kraam olid palju lähemalt pärit, odavad ja isuäratavad. Ja turuhoone oli aus, segiläbi hapukapsas ja õun ja mesi ja hoidised ja maitseroheline – see kõik lõhnas vastupandamatult. (Võib olla on need kõik lõhnad ka Tartus olemas, aga ma lihtsalt ei käi turul?)

P1050594

Ostsin turult ühe värske hapukurgi ja kolm Maša ja karu teemalist üllatusmuna.

Siis pakkisime hotellis kodinad kokku ja meid viidi kaubanduskeskusesse. Kätte jagati ka orienteerumiskaardile sarnanevad plaanid. Kust tuli kingad osta, kus oli haajaemm jne. Istusime sõbrannaga kohvikusse. Cappuccino oli täiesti maitsev, nagu ka kanasalat. Aga siis läksime ikkagi haajaemmi ka. Suur Vennal näiteks oli kevadjope lühikeseks jäänud. Ja Väikevennale leidsin kena vihase linnuga kevadmütsi. Kõrreke on viimasel ajal tahtnud oma riideid ise valida, nii et temale julgesin osta vaid öösärgi. (See pälvis seekord koguni kiidusõnu, nii et ehk julgen järgmine kord juba juukseklambri valida!) Ka mu laste vanaema, kel samal päeval sünnipäev, sai otse Riiast kingituse. Mis see täpselt oli, jäägu saladuseks, igal juhul oli sinna suurelt kirjutatud Raimonds Pauls.

Kõigest kolm ja pool tundi sõitu, ja olingi tagasi. Sünnipäevale jõudsin veel ka.

Ning järgmisel päeval jõudsin ära pesta nii musta pesu kui käia Väikevennaga korvpallivõistlustel.

Raimonds Pauls olevat kah kuuldavasti sünnipäevalapsele meeldinud.