Tõrvik loidab käes!

Nendel päevadel, kui Suurel Vennal on olnud poistekoor, võib kodus ikka meeleolukaid laulukatkeid kuulda. Näiteks sellist: Kasvõi põlvepikkune takusärgis poisike kuni püsib leeloväes, tõrvik loidab käes!

(Nii et kui sa kahtled, kas panna laps muusikaklassi, siis mina küll soovitan. Mine tea, muidu ehk võiks arvata, et tõrvik susiseb virilalt…)

Ilmselgelt oli eelmisel nädalal vaid kahepäevane haigena kojujäämine liiga vähe. Aga olümpiaad oli tulekul ja nii. Lõpuks said õigeks ajaks kõik lapsed õpetatud, isiklikud lapsed mööda linna laiali veetud, Mamma sünnipäevakoogiga töö juurde toimetatud, olümpiaaditööd parandatud, Väikevend vanaema juurest koju toodud, tulemustest teada antud, kellele vaja (üheksa õpilast, kaks kolleegi ja üks peresõber). Ainult kooki ei jõudnud enam ise küpsetada, ostsin poest. Naasesin ju lõpuks kilbiga (ja mitte kilbil!), nii et võisin seda endale lubada küll.

Mis tähendas kokkuvõttes lisaks kilbile ka uut jõudu kogunud köha. Väikevend oli enda omast edukalt vabanenud, nii et otsustasin kah tema väga vastikut köharohtu võtma hakata. Kuigi joogatreener ütles täna, et jooga koos ingveriteega olevat veel parem rohi. Lisaks käskis ta kodus peapealseisu harjutada. Ta väitis, et kui sa tunde kätte saad, kerkivat jalad ise taeva poole. No ma ei tea, minul ei kerki seni veel midagi. (Selle koha pealt siis tõrvik ei loida.)

Aga Väikevennaga oleme nüüd, tundub, neli puudutud päeva kenasti järele õppinud. Tööasjad on kah enam-vähem kontrolli all. Koolituse kodune töö valmimisstaadiumis. Järgmine jooga on alles neljapäeval, nii et hetkel pole veel isegi peapealseismise pärast vaja muretseda.

Ma siis lasen end lõdvaks ning teen lihtsalt veel pisut tööd.