Kodus, lastega

Olen endiselt haige. Ka Väikevend on haige. Kui viimane tundub kõigile täiesti usutav ja loogiline, siis ema haigeolemine tuleb jäävat väljapoole tunnetatavat reaalsust. Ema, see on umbes nagu tuletooja Prometheus – isegi kui kotkas ta maksa nokib, kasvab see lihtsalt tagasi. Emad ju ei haigestu. (Emme, äkki on meil kraadiklaas katki, arvas tütar Kõrreke peale mu neljandat palavikupäeva.)

Peale retke perearst-apteek-toidupood-telefoniparandus olime Väikevennaga mõlemad oimetud, jõime teed ja vaatasime olümpiamänge ning ootasime Kõrrekest-Suurt Venda koju. Väikevend keris oma palavikusooja keha mõnuga mu kaissu. Tuli meelde see aeg, kui Väikevend oligi veel kodusel pidamisel. Küsisin, kas ta sellest ise ka midagi mäletab. Loomulikult mitte. Mina küll mõnikord igatsen seda aega taga.

Kõrreke jõudis koju esimesena. Kuna tal on homme keskpäeval mingi nuputamisvõistlus, siis on ka tema homme koolist prii. Ta mängis oma Simsi ja seletas meile, et kui keegi tahab sinna sääski ka, peab ta need eraldi lisaga ostma. Võluv maailm – sääsed saab vaid lisatasu eest. Sarnaselt oma emale pole rahakogumine ka Kõrrekese tugevaim külg. Nii et sääskedega läheb vist veel aega.

Suur Vend jõudis koju päris hilja, nad olid kooriga ette laulmas. Mõtle, ma nägin ta esimest korda Hirvo Survat! pakatas mu vanem poeg koju jõudes.

Vaatasime poistega internetist korvpalli, jõime meega teed ning jõudsime enne magamaminekut sinnamaani, kus lehmad võtsid Pahupidikooli üle. Õnneks on viimane Pahupidikooli raamat veel ees. Oleme põnevil.

(Võrdlus Prometheusega on ehk siiski liialdus. Õnneks on meil siin kõigest gripp ja mitte kotkas.)