Uut- ja vanamoodi kevad

Mõned asjad on alati samad. Näiteks mu laste kooli kevadkontsert. Kuigi tavaliselt on lumi selleks ajaks ikka ära sulanud.

Mõned asjad on erinevad. Näiteks, kui mu lapsed läksid oma esimesele kevadkontserdile, olin ma ise titega kodus ja punusin patsid ja sättisin lipsu. Sel aastal ma küll palusin oma suuremal pojal õiged püksid õhtul välja otsida, aga unustasin seda kontrollida.

Nii oli ta leidnud ihukatted, mis võisid talle parajad olla ehk kolmandas klassis (ning ise imestas seejuures, miks õmblus tasku juurest oli kärisenud, kui ta istus).

Kontsert ise oli nagu igal aastal. Alates laste murest, kas ma neid ikka kuulama tulen ja kas ma ei sooviks eelmüügist piletit. Poistekoor, kus kunagi oli Suur Vend oma klassiga kõige nublum, on märkamatult muutunud kooriks, kus nad on vaat ehk kõige suuremad. Lapsed on kasvanud, lauluõpetajad on laulud selgeks õpetanud, mõned laulavad puhtalt, teised mustalt. Orkester ja segakoor kõlavad muidugi hästi nagu alati.

Mõni asi on sel kevadel muidugi uutmoodi. Näiteks koolikatsed, kust tulles me nibin-nabin kontserdile siiski jõudsime. Ning mille lainel me Väikevennaga nüüd elame – ja mis panid poisi murelikult küsima: mis siis saab, kui ma ei saagi kooli?

Sa saad, Väikevend, kooli. Kuigi, nagu paljude eelnevate asjadega, on mu pere suurematel käinud kõik kuidagi valutumalt ja loomulikumalt.

Lõppematu lume järel on tulnud lõppematu pori. Ja mõni päev tundub, et suuurem osa olemasolevast on seejuures jaotanud minu esiku ja minu auto vahel. Kuidagi väsitav on ka. Lähen küll õhtuti varem magama, aga eile bodybalance`is lõpumeditatsiooni ajal… mitte, et ma nüüd otseselt magama jäin… aga ega ma päris ärkvel nüüd ka polnud.

Võib olla on mul lihtsalt liiga palju aega?