Psühholoog aknal

Täna jõudis kätte see kauaoodatud (ja korra ka edasilükatud) päev, kui me käisime koos Väikevennaga koolivestlusel.

Tõin poisi varakult lasteaiast ära, käisime koos mänguasjapoes ja valisime välja preemia, mille ta pidi saama, kui jätab vestlusel enda teada asjaolu, et talle meeldivad kõige rohkem relvad. (Preemiaks oli kollektsioonist puuduv sõjaauto koos sõduri ja snaipripüssiga.)

Seejärel sõime kooli lähedal kohvikus lõunat ja jalutasime – ikka plirts-plärts, käes on märts! – kohvikust kooli, kõht vastavalt maitse-eelistusele kana- ja seenesuppi täis.

Väikevend nägi ühel aknal kedagi seismas ja välja vaatamas.

See on kindlasti psühholoog!

See ei olnud psühholoog. Psühholoogi aken oli hoopis teises suunas.

Relvade kohta Väikevennalt ei küsitud, küsiti sünnipäeva ja anti lahendada ülesandeid. Kooli kohta küsiti ka.

Väikevend tahab küll kooli minna, kuna A, tema südamedaam, tuleb ka sinna kooli. Lisaks ootab ta väga kehalist kasvatust.

Üks mure on tal ka.

Emme, kellega sina siis mängima hakkad, kui mina ka kooli lähen?

Uudiseid mitmest ilmast

Stseen surnuaialt: haud on pooledi valmis kaevatud, hauakaevaja nõjatub küljega vastu kivi ja räägib mobiiltelefoni: Oota ära, kuni ma siin üleval asjad korda ajan, siis tulen sinu juurde alla.

Päike on juba kevadine ja terav, otsisin päikeseprillid välja. Ka pori ja lopp on kevadine, kaks päeva peale autopesulas käimist tekib mu autot objektiivselt vaadates küsimus, kas seda ka kunagi pestud on.

Ilma üle rõõmustas aga väga Väikevend, kes tegi maja ette lumememme.

Muidu läheb kõik hästi. Oleme pestud ja kammitud ja muidu tublid. Kõrrekese juuksehari sai küll tuhksuhkruga kokku, aga ta sai juba uue. Ning Väikevend käis Suure Vennaga juuksuris, kus juuksuri küsimusele, mis soengut siis teha, vastanud ta veendunult, et ta tahab värvida. Kuna juuksur väitis, et nende salongis on ainult rohelist värvi, jäi plaan kahjuks katki.

Praegu puhub väljas suur tuul ning kõik lapsed magavad. Märts, nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on käes.