Emme, kuna sa Eestisse tagasi tuled?

Emme, kuna sa Eestisse tagasi tuled? küsis Väikevend telefonis.

Tjahh, kogu lugu meenutas vägisi Karlssoni-Väikevenna kirja emale, milles poiss nentis: paistab, nagu akkaks see perekond nüüd lõpplikult välja surema.

Mina olin Narvas suvekoolis, Suur Vend treeninglaagris, Väikevend Mamma hoida (või vastupidi) ning Kõrreke… tema otsustas koos kass Nurr Siidikeraga kodu hoidma jääda. Millest ma saan suurepäraselt aru – ka mulle meeldis juba lapsena üksi kodus olla.

Väikevenna küsimus ei olnudki de facto nii vale.

Narva on tõepoolest koht, kus eesti keelega ei pruugi poes või kohvikus või ajalehe- või pirukamüügiputkas hakkama saada. Sellegipoolest on tegu väga selge ajaloohinguse ja -hingamisega kohaga. Seisad Hermanni linnuse tornis ning vaatad Ivangorodis lehvivat võõrast trikoloori ja mõtled, kuidas mitte ainult inimese, vaid ka riikide kulgemises on kõik vaid vaatenurga küsimus.

Siin oli kunagi Kreenholm. Tehas, mis oli kaugelt rohkem kui lihtsalt üks tehas, seda nii vormilt kui sisult.

Narva kolledž – ilmselt tõeline eestluse kants. Vana börsihoonet peegelpildis näitav uus hoone. Tule ja vaata, see mõjub!

Narva poed kannavad nimesid “Buratino”, “Svetlana”, “Progress”

Narva-Jõesuus nägin merd ka. Umbes sellist

Narva Jõesuu. Puitpits, sepistatud väravad, bütsantsliku ilumeelega loodud hiiglaslikud villad, kaasaegne spa vaatega otse graffitiga ilustatud tondilossile

Hermanni kindluse tornist

Kaevandusmuuseum. Seda, mida seal näha sai, ei anna edasi ei pilt ega sõna. Sa paned pähe kaitsekiivri, lähed maa alla. Lõhnab rõskuse ja metalli ja ilmselt ka seal aastakümneid põlevkivi kaevandanud meeste järele. Giidid, kunagised kaevurid, on muuseumi kõige ehedamad eksponaadid.

Jõhvi kohvikus “Nostalgie” saab väga head kohvi. Nagu näha, on oodatud ka eestikeelsed kunded

Tulin eile Eestisse tagasi. Külakostiks tõin kotitäie pirukaid (need on seal tõesti tasemel!) ning tagasiteel vaatasin venekeelset etendust Erimeelsused reisijate ja bussijuhi vahel.