Augustikuiselt

Suure suvega hakkab ühele poole saama. Ma ei pea silmas mitte isegi niivõrd seda, et ostsin ühel päeval Väikevenna trennis olles ära koolitarbed, ega isegi seda (võite vabalt meie üle naerda!), et panime ühel vihmasel päeval kooliõpikutele paberidki ümber, kuivõrd seda üldisemat vaadet.

Et õhtuti Väikevenna magama minnes on väljas pime, et esimene sellesuvine õunakook on küpsetatud, et vesi jões on jõudnud soojaks minna – ning rand ise, võrreldes juulikuisega, on inimestest üsna tühi (ainult pardid ja vetelpääste hoiavad endiselt kõigel silma peal.)

Möödunud nädalalõpul oli Kõrrekesel orkestriüritus. Kolm päeva pilliharjutamist. Kontserdile raeplatsis õnnestus isegi Väikevend kohale meelitada. (Lubasin talle jäätist.)

Õhtuti oleme vaadanud olümpiamänge. Väikevend elab eriti innukalt kaasa Brasiilia sportlastele ning loomulikult ka Oscar Pistoriusele . Ta oli pisarateni kurb, kui viimane poolfinaalist edasi ei pääsenud, kuigi nentisime üheskoos, et jalutu mehe kohta jookseb ta ju ikkagi väga kiiresti. (Suur Vend pani ka paika kõik, kelle arvates ta tänu proteesidele eelisseisus on, öeldes, et nood kritiseerijad lasku siis endale kah proteesid paigaldada, kui kadedaks teeb. Väga õige mu meelest!)

Kui olümpiamängud ning muud elu pisiasjad välja jätta, sujub kõik endiselt, vääramatult sügise poole.