Söögist ja spordist


Kuhu ma viimati pooleli jäingi?

Igatahes käis Suur Vend staadionil peetud sünnipäeval, kus ta naases peale peo lõppu kümneks minutiks, huul verine ja paistes.

Ma tulin ainult näitama, et minuga on kõik korras, ütles ta ning läks staadionile tagasi. Et helistada ja öelda, et ta tuleb hiljem, kuna jäi meistrikate mängule vabatahtlikult pallipoisiks.

Paari päeva pärast sai poiss loa jääda ööseks oma hea sõbra poole. Arvasin, et kuna laste kasutatavas arvutis pole endiselt inetrnetti, siis istutakse ehk poole ööni feissbukis või vaadatakse juutuubist videosid või midagi.

Arva ära kui kaua me eile staadionil olime?! Me mängisime poole kaheteistkümneni üks-ühte!

Kõike eelnevat arvesse võttes pole ka imestada, et isalt välja lunitud EM-i pall on enam-vähem ribadeks.

Kogu selle sporditeo juures on üks asi, millest ma aru ei saa. Kust see energia tuleb? Sest söömise suhtes leiab aset totaalne regress. (Mudilasena sai see laps kusjuures alati lasteaias kiita, kuna erinevalt kõigist kaaslastest ei pirtsutanud ta kunagi toiduga… olid ajad…)

Nüüd ei tohiks ma lõunaks teha piima-aedviljasuppi, tatraputru, kartuleid kodujuustuga, nagu on selle nädala jooksul selgunud. Neid lihtsalt ei sööda. Tänasel koristamishommikul leidsin esikust kirstu alt üksildase friikartuli… Noh pastat ja kooke hinnatakse küll endiselt. Täna tegin nuudleid sardinellaga ja Suur Vend küsis koguni juurde. (Tasakaalu mõttes jättis Väikevend jälle oma portsust poole järele.)

Staadionist ülejääv aeg kulub olümpiamängudele. Järgmisel nädalal tuleb treeninglaagri näol väike ärateenitud puhkus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s