Poiste ja tüdrukute suvi ja söök

Kõik need pisiasjad, mis teevad suvest suve, need ammendamatud naudinguteallikad, on justkui juba käes.

Lakkamatu jalgpall, mis viib Suure Venna staadionile mängima kui ka koju jõudes paaniliselt hõikama:

Miskellonkasmängjubakäibkuidaseison?

Kõrrekesega läksime täna poodi. Sisemine harakas tahaks endale kõiki kulinaid ja sisemine printsess kõiki neid lendlevaid kleite. Proovisin mitut selga, ning oh häda, kaks kleiti istusid kui valatult. Tütreke valis endale bikiinid. Nojah, enim, mis ma suutsin, oli teha süda kõvaks ning valida kuldne kesktee (nulli ja kahe vahel). Lõpuks ostsime veel poistele sokke ja pesu – need, kummaline küll, olid kodus veel takkapihta tänulikudki.

Tegime Kõrrekesega täna lõunaks külmsuppi. See tuli täiesti vaimustavalt hea – vähemalt nende jaoks, kes külmsuppe armastavad. Mina ja mu tütar, meie armastame õnneks küll.

Õnneks leidis õhtune purukattega rabarberikook rohkem poolehoidjaid.

Kui ma kaheksa ajal trennist tulin, asutas Suur Vend juba magama minema.

Kas laps on haigeks jäänud? Kahest jalgpallimängust on vaevalt esimese esimene poolaeg läbi.

Me läheme R ja S-ga homme kalale. Me saame pool seitse kokku.

Kui ma Väikennale unelaulu laulsin, suurem vennastest juba magas.

Mis on õnn?

Eksistentsiaalsed küsimused elust ja õnnest leiavad vastuse, kui vaadata Discovery Investigationilt järjest paari lugu. Siis saab selgeks, et õnn on see, et su eksabikaasa ei soovi sind kindlustuspoliisi tõttu tappa, et su ema ei lange paranolise inimröövli ohvriks, et su lapsed ei põe kummalist haigust, mille esinemissagus on näiteks üks kümnele miljonile ja millele ravi pole välja mõeldud. Tõeline õnn, kas pole?

Ka lapsi tabas tõeline õnn vanaemalt tunnistuste eest saadava preemia näol. Õnn oli muidugi üürike – poiss ostis endale väravavahikindad ning piiga külastas ilusalongi. Hea, et mul üks tütreke ongi – järgmiseks nädalaks on neiul juba uus aeg broneeritud. (Kas nii hakkabki olema?) Väravavahikindad on ilu kõrval ju suisa jääva väärtusega investeering.

Mis see on?

“Mis see on?” arutas ta endamisi.
Kas see võib ehk olla ühe väikese pingviini pepu, kui seda altpoolt läbi jäätüki vaadata? On vist küll.”

(Donald Bisset Pingviinipoju)

Umbes samalaadsed mõtted tabasid mind tänasel hommikul, kui Väikevenda lasteaeda viies andsin ülekäiguraja juures teed väikesele kollase gerberaga tüdrukule. Kas see ongi siis viimane koolipäev? Aga… kus on sel juhul minu omade lilled?!

Väikevend kiirelt rühma ja Mamma juurde piibelehtede järele. Suur Vend oli veel kodus ning lubas ka juba päris varakult orkestri tõttu kooli tõtanud Kõrrekesele tema kimbu ära viia.

Väga ootamatu igatahes – kuigi ka meil olid täna aktused.

***
Pealelõuna veetsin Kõrrekesega – sõime koos lõunat, ostsime lapsukesele kenad suvised sandaalid ning koogi jaoks maasikaid ja beseesid. Sest tulgu suvevaheaeg kuitahes ootamatult, igatahes ei saa ta ju tulla ilma maasika-vahukooretordita!

***
Suurel Vennal oli täna esimene Eesti meistrikate mäng jalgpallis. Sai olla platsil suurema osa ajast ja lõi ka värava! Kokku võideti teist kohalikku klubi koguni 12:1. Suur Vend oli veendunud, et nende edu taga on asjaolu, et nende treener on hästi sõbralik, aga vastaste oma kuri.

Tort maitses kodus hästi. Suur Vend sai loa vaadata tänaõhtune jalgpall lõpuni. Suvevaheaeg ju!

Õiged nõksud

Tjorven küsis ikka onu Melkerilt õigete nõksude kohta. Mina olen vist ka nagu onu Melker.

Mõni päev on kohe selline, kus mitte midagi, no absoluutselt mitte midagi ei lähe nii, nagu ma plaanisin.

Alguse sai kõik juba tegelikult eile, kui ma ostsin uue muruniiduki. Ei, mitte midagi uhket. Väike ja elektriline. Noh – meie aed on ka väike ja saab hakkama. Võtsingi Suure Venna kampa ja läksime aiapoodi, Suur Vend selgitas mulle veel kohapeal, et peaksin tegema ka endale antud aia- ja ehituspoe kliendikardi. Siis ma hoiaksin kohe üsna mitu eurot kokku. Tundsin ennast suurepäraselt. (Papa muidugi, kelle jaoks tööd ja ostud jaotusid rangelt naiste ning meeste omadeks, pööranuks mind nähes ilmselt hauas külge – aga äkki kulukski värske vaatenurk ära?)

Kodus enam nii hästi ei läinud. Ma lihtsalt ei osanud käepidet suurte punaste liblikatiivakruvidega kokku panna. Kasutusjuhis jäi samuti lakooniliseks: ühendage detailid omavahel. No sellest ma saan ilma juhendita samuti aru, et ma pean nad ühendama! Ühendamata see eile jäigi. (Ehk oli Papal ikkagi õigus…)

Täna sain ma asja siiski korda aetud. Üks meesterahvas näitas ette. Ma mõtlesin küll ise poodi minna vaatama, mismoodi näidisel on käepide külge kruvitud, aga võimaluse tekkides läksin muidugi kergema vastupanu teed.

Hommikul oli mul tööl üsna mitu asja pooleli – noh, õnneks, nagu selgus, olid need kõik asjad ka poolelijäetavad – kui helises telefon. Kõrreke. Teises linnaotsas. Juuksuri juures ilma rahakotita.

No mida siis teha. Lähed ja maksad oma lapse juuksuriarve ära (kuigi oled talle eelmisel päeval sihtotstarbeliselt raha üle kandnud).

Kui ma poleks oma tuba eile korda teinud, siis ma oleksin rahakoti üles leidnud, seletas tüdruk. Tuba sai tõesti ebatavaliselt korda, nii et täiesti usutav.

Kui tööasjade juurde naasin, helises uuesti telefon. Jälle tütreke.

Kas ma võin H-ga linna minna?

No võid ikka.

Aga… mul pole ju raha…

No sul on ju see raha, mis ma sulle eile üle kandsin.

Ahah, oli Kõrreke rõõmus (ja ega ta ilmselt teistsugust vastust oodanudki.)

Koju jõudes panin uue muruniiduki käima. No mis muruniitmine see õigupoolest oli, rohkem nagu heinategu, sest senine kondiarul töötav eksemplar oli juba mõnda aega keeldunud libedaid ja niiskeid kõrrelisi lõikamast. Mina niitsin kolmveerand, Suur Vend ülejäänud veerandist kolmveerand (siis pidi trenni minema).

Ka mina pidin minema trenni – nimelt koos Väikevennaga, kes otsustas pärast pikemat kaalumist ette võtta jalgpallurikarjääri. Kohale jõudes selgus, et trenn oli tänasest lükatud tund aega ettepoole ning seega sai Väikevend platsile vaid veerandtunniks. Sai selga rohelise neoonvesti (mis mõjusid päkapikkude seljas pigem rannakleitidena) ja kohe meeskonda. Rohelised võitsid 2:1. Alati tuleb osata pooli valida. Igal juhul jäi Väikevend rahule ning otsustas kolmapäeval uuesti tulla.

Ka Kõrreke ja ta sõbranna H olid meile jõudnud. Nad olid sekkarist saanud vaimustava noosi – minu plika neli toppi ning neiu H viis toppi ja seeliku. Ostetud oli ka vastupandamatult vaarikaroosa küünelakk ning seda ka kasutatud. Terve tüdruku tuba oli atsetoonilõhnaline. (Teate, madaldasin vandeseltslaslikult häält, mina teen suvel selliseid asju hoopis väljas!) Tegime aknad lahti ja mulle näidati mõningaid uusi hilpe. Ka tuba polnud enam nii üleloomulikult korras.

Mul oli tegelikult vastu õhtut tekkinud ootamatu vaba tund aega. Vaimuvaesus ei lubanud sellega midagi paremat ette võtta, kui trenni minna.

Kui koju jõudsin, oli Suur Vend oma jalkatrennist kodus. Tal oli ka suur mure. Nimelt hoolimata viimaste päevade suurest otsimistööst oli jäänud kadunuks kooli raamatukogu raamat. Poiss oli tõesti õnnetu, sest talle oli öeldud, et kui ta raamatut ära ei too, ei saa ta homme tunnistust.

Emps, mul on homme vaja raamatukokku viia kuus eurot.

Panin Väikevenna magama. Istusin Suure Venna kõrvale elutoadiivanile ning vaatasime mõnda aega koos Kaia Kanepi mängu Pariisis.

Nojah, mis siis ikka. Otsisin rahakoti välja.

Kust neid õigeid nõkse ikka nii väga võtta on. Ning üldse.

Nädalajagu

Kui nüüd hakata arvestama, siis ongi nädal möödas sellest laupäevast, kui me koos Suure Vennaga Euovisiooni lauluvõistlust vaatasime. Minu ettepanekule kuulata hoopis Juurt ja Kivirähku raadiost, vaatas poiss mind pühapäevakooliõpetaja pilgul, kes on just tabanud lapse roppust lauale sodimas. Aga kui Suurel Vennal peale Oti ärakuulamist millagi pingelangus ja väsimus tekkisid, vaatasin ma ise punkitjagamise inertsist lõpuni. Kui juba, siis juba.

Siis sõitsin autoga, bussiga, laevaga ja metrooga Stockholmi kuningalossini ja pärast tagasi. Oli meeleolukas reis, mille järelkajad pole veel päriselt vaibunud ning lõbustavad endiselt asjaosalisi.

Nädala sees klaarisin mõningaid laste asju, mis vahepeal mu ära olles puntrasse olid läinud. Seda ma tean juba ette, et ega mu äraolekud hästi ei lõppe – ja mul on enamasti kahjuks õigus. Aga ma tulen alati tagasi ja ajan kõik korda.

Siis olid veel mitu päris pikka ja üks lühike tööpäev.

Väikevend tegi tutvust minu kooli loodusõpetuse õpetajaga ja vestles viisakalt lindude suurustest ja muust ning sai kiita sülllogismi eest.

Mis puu sees on? küsis Väikevend.

Mõtle ise, soovitas õpetaja. Kas sul kodus ahi on?

Aa, puu sees on ahi, mõistis Väikevend.

Aga siis sai selgeks ka mõisted puit ja tselluloos. Koolis tasub käia, seda teab iga käbi.

Lisaks kirjutas Väikevend sel nädalal ka raamatu sõjapidamisest. Lasteaiaõpetaja oli selle kenast paelaga kokkugi köitnud. Võrreldes talvel kirjutatud raamatuga Karupoeg Puhh on edasiminek märgatav. Abstraktsed sümbolid on asendunud konkreetsetega, Väikevend kasutab juba tähtestikkirja. Raamatuid on päris kerge kirjutada, nendib militaarteoreetik teatud lõdva üleolekuga.

Peale haridus- ja teaduspõllu kündmise on meid külastanud ka jalgpall. Üks jalgpall tuli muidugi enam-vähem koju kätte, teist kohtasime siis, kui lasteakaitsepäeval Väikevenna soovile vastu tulles Mäkis söömas käisime. Nimelt sai Mäki ees penalteid lüüa ning lisaks kohtusime täiesti elusa trikijalgpalluriga. Väikevend oli võlutud. Nii et kui ta varem meenutas heldimusega hääles lambaid, kes Mäki ees rohetaval aasal aasta tagasi 1.juunil rohtu nosisid, siis tundub, et jalgpallurid olid vähemalt sama head. Lisaks jagati meile jäätisekuponge (mis kohe ka käiku läksid).

Ja nagu kõiges sellest veel vähe oleks, olin möödunud ööl sunnitud välja pakkuma ka ajuoperatsioone kokkuleppel. Aga mulle avaldati survet, teate!

Nimelt helises täna öösel kolmveerand kaks lauatelefon. Ma saan muidugi aru, et normaalne inimene on sel ajal rõõmsalt üleval ja naudib elu, kuid mina magasin. Mu lapsed magasid. Isegi mu kass magas. (Kass, kui täpne olla, on muidugi ennekõike Kõrrekese kass, aga no olgu peale.)

Ja telefonis, mis helises kolmveerand kaks, ütles hääle järgi otsustades täiskasvanud meesterahavas: Teate, meil on OÜ Kuldhammas ja pakume teile kullast hambaproteese.

Teate, mul on jälle OÜ Ajusiirdamine ja mul on tunne, et te vajate hädasti üht operatsiooni, enne, kui asute proteese paigaldama! Tõmbasin telefoni välja. Muidu hakkagi veel öösel pimedaga ajuoperatsioone läbi viima.

Niigi on tegemist palju. Alles teine juuni ja meil on käidud juba kahel sünnipäeval ja kutsutud on veel kolmele. Juuni, ma arvan, on isegi siis tore kuu, kui parasjagu sünnipäeva pole!