Söök, seltsielu, raha ja igavik

Olen nüüd lõpuks aru saanud, mida tähendab mu vanema poja hommikune pole mitte midagi süüa. See tähendab ainult üht: köögikapis on kindlat sorti šokolaadimüsli otsas. Häda pärast kõlbab ka kaeahelbepuder, kui keegi selle valmis teeb. Kõik muu – võileivamaterjal, krõbinad või mõni muu müsli – tähendab, et midagi süüa ikkagi pole.

Mõned asjad asjad ajavad mind varsti halliks. Näiteks teema lapsed ja raha. Nüüd suvel annan taskuraha nädala kaupa, muidu kandsin korraga terve kuu jao üle. Loomulikult on lapsel eneseväärikuse huvides tarvis, et saaks omale jäätist või juua osta. Ning loomulikult on üritusi – ekskursioonid, võistlused ja muu taoline, kus kulub rohkem ja milleks olen lisaaha andnud. Üleeilsel meeste laulupäeval andsin 5 + 5 raha. Teine viis oli tegelikult selle nädala taskuraha. Õhtuks oli kõik ära kulunud. Viis jäätist, kalja, kuum koer, vist midagi oli veel. Kohapeal oli küll lõunaks suppi jagatud, aga seda oli olnud vähe, ning kui seda ütleb Suur Vend, kes suurem supisõber just pole, pidi seda ikka väga vähe olema.

Kuidas teistel rahadega oli? küsisin huvi pärast.

M-l oli 23 eurot, tema kulutas ainult kolm ära. Aga R-l oli 12 eurot ja temal kulus samuti kümme. Nii et emps, kui minul oleks ka 12 olnud, oleks ka kaks järele jäänud.

Raudne loogika, ei ole midagi öelda.

Kas ma nüüd sellel nädalal raha ei saagi?

Oijah, seevastu Väikevend tõi mulle kolm senti ning andis need mulle nii, et keelduda polnud võimalik: Emme, sa pead oma auto ära remontima!

Eelmisel nädalal käisid lapsed kokku kolmel sünnipäeval, mis peeti spordimuuseumis, kinos ja suvilas. Ilma autota on see tõepoolest mõnevõrra tülikas. Ma ise käisin jalgrattaga klassikokkutulekul.

Täna lugesin, et aeg saab peatselt otsa. Ma loodan, et see juhtub enne, kui raha ja muud mured mu lõplikult halliks ajavad. Igaveses peatuses tahaks siiski võimalikult rõõsk ja kabe välja paista.