Nädalajagu

Kui nüüd hakata arvestama, siis ongi nädal möödas sellest laupäevast, kui me koos Suure Vennaga Euovisiooni lauluvõistlust vaatasime. Minu ettepanekule kuulata hoopis Juurt ja Kivirähku raadiost, vaatas poiss mind pühapäevakooliõpetaja pilgul, kes on just tabanud lapse roppust lauale sodimas. Aga kui Suurel Vennal peale Oti ärakuulamist millagi pingelangus ja väsimus tekkisid, vaatasin ma ise punkitjagamise inertsist lõpuni. Kui juba, siis juba.

Siis sõitsin autoga, bussiga, laevaga ja metrooga Stockholmi kuningalossini ja pärast tagasi. Oli meeleolukas reis, mille järelkajad pole veel päriselt vaibunud ning lõbustavad endiselt asjaosalisi.

Nädala sees klaarisin mõningaid laste asju, mis vahepeal mu ära olles puntrasse olid läinud. Seda ma tean juba ette, et ega mu äraolekud hästi ei lõppe – ja mul on enamasti kahjuks õigus. Aga ma tulen alati tagasi ja ajan kõik korda.

Siis olid veel mitu päris pikka ja üks lühike tööpäev.

Väikevend tegi tutvust minu kooli loodusõpetuse õpetajaga ja vestles viisakalt lindude suurustest ja muust ning sai kiita sülllogismi eest.

Mis puu sees on? küsis Väikevend.

Mõtle ise, soovitas õpetaja. Kas sul kodus ahi on?

Aa, puu sees on ahi, mõistis Väikevend.

Aga siis sai selgeks ka mõisted puit ja tselluloos. Koolis tasub käia, seda teab iga käbi.

Lisaks kirjutas Väikevend sel nädalal ka raamatu sõjapidamisest. Lasteaiaõpetaja oli selle kenast paelaga kokkugi köitnud. Võrreldes talvel kirjutatud raamatuga Karupoeg Puhh on edasiminek märgatav. Abstraktsed sümbolid on asendunud konkreetsetega, Väikevend kasutab juba tähtestikkirja. Raamatuid on päris kerge kirjutada, nendib militaarteoreetik teatud lõdva üleolekuga.

Peale haridus- ja teaduspõllu kündmise on meid külastanud ka jalgpall. Üks jalgpall tuli muidugi enam-vähem koju kätte, teist kohtasime siis, kui lasteakaitsepäeval Väikevenna soovile vastu tulles Mäkis söömas käisime. Nimelt sai Mäki ees penalteid lüüa ning lisaks kohtusime täiesti elusa trikijalgpalluriga. Väikevend oli võlutud. Nii et kui ta varem meenutas heldimusega hääles lambaid, kes Mäki ees rohetaval aasal aasta tagasi 1.juunil rohtu nosisid, siis tundub, et jalgpallurid olid vähemalt sama head. Lisaks jagati meile jäätisekuponge (mis kohe ka käiku läksid).

Ja nagu kõiges sellest veel vähe oleks, olin möödunud ööl sunnitud välja pakkuma ka ajuoperatsioone kokkuleppel. Aga mulle avaldati survet, teate!

Nimelt helises täna öösel kolmveerand kaks lauatelefon. Ma saan muidugi aru, et normaalne inimene on sel ajal rõõmsalt üleval ja naudib elu, kuid mina magasin. Mu lapsed magasid. Isegi mu kass magas. (Kass, kui täpne olla, on muidugi ennekõike Kõrrekese kass, aga no olgu peale.)

Ja telefonis, mis helises kolmveerand kaks, ütles hääle järgi otsustades täiskasvanud meesterahavas: Teate, meil on OÜ Kuldhammas ja pakume teile kullast hambaproteese.

Teate, mul on jälle OÜ Ajusiirdamine ja mul on tunne, et te vajate hädasti üht operatsiooni, enne, kui asute proteese paigaldama! Tõmbasin telefoni välja. Muidu hakkagi veel öösel pimedaga ajuoperatsioone läbi viima.

Niigi on tegemist palju. Alles teine juuni ja meil on käidud juba kahel sünnipäeval ja kutsutud on veel kolmele. Juuni, ma arvan, on isegi siis tore kuu, kui parasjagu sünnipäeva pole!