Räägib või vaikib? Aeg, ma mõtlen…

Reedel Väikevennale lasteaeda järele minnes tervitas mind silma järgi selline nooremas keskeas kena härrasmees, kes mõjus hoolimata hallist habemetüükast šiki ja reipana. Natuke tuttavana ka. Pojake ja tütretirts olid kenasti kelgul, kaunis proua käekõrval. Aga ma igaks juhuks küsisin.

A olen, käisime sinuga ühe aasta samas klassis!

No tere siis, jah!

Tegelikult ma oma vanust ei häbene, kaugel sellest. Kuigi enamasti ma sünniaasta järgi arvutan (ses mõttes on aasta esimesel kuul päris hea sündinud olla). Nii et kolmkümmend kaheksa, palun väga! Kas see ongi siis noorem keskiga? Kuigi, mõne kandi pealt tundub, et ma pole ju veel elama hakanudki.

See tunne, et uks viib imeilusasse aeda, ainult et ikka oled kas suur või väike või ununes võti maha. (Nagu Alice’il, sellel Imedemaa omal.)

Või siis tunne, et minu rong on läinud ja ma tahan jonnida (sest et ma tahan jonnida), nagu Artistis. Hea film oli, mine vaatama – vähemalt siis, kui sulle meeldib nostalgia, õnnelik lõpp, vaimukus, Jack Russelli terjerid ja muud lapsikused. (Mulle meeldivad väga!) Kui inimesed vaikivad, hakkab pilt kõnelema. Suurepärane lugu. Ära jonni, ära jää ajast maha! Või hoopis: lase kõigel taoistlikult omasoodu kulgeda, küll lõpuks loksub kõik paika. Mamma armastab ikka öelda: kõik tuleb omal ajal või natuke hiljem. Ehk tulebki, sellest saab siis lihtsalt hiljem aru.

Selle postituse kirjutamiseks on kulunud umbes kakskümmend minutit. Ega ma pole teab mis kiire kirjutaja. Lugemiseks kulub mõni minut. Nii saab minu aeg natuke sinu osaks ka. Ainult et ta kulub ikka uskumatu kiirusega. Seda ma tahtsingi öelda.

Tasakaalustatud anumate põhimõte

Kunagi unistas Suur Vend, et nädalas võiks olla viis puhke- ja kaks koolipäeva (no ega puhkamisest väsib inimene ära ka, pealegi on koolis lisaks igavatele asjadele ka kehaline, eesti keel ja parim sõber P, eks ole). Seekord ongi selline nädal!

Laste koolis oli streik küll vaid kahepäevane, kuid Kõrreke osales ühel päeval linna matemaatikaolümpiaadil ja Suur Vend oli sama päeva trauma tõttu kodus. Väikevenna lasteaed ei streikinud üldse – kuuldavasti ei olnud sealsed õpetajad oma niigi napist sissetulekust päeva, rääkimata paarist, loovutama. See-eest streikis siis Väikevend!

Noh, täitsa tore oli ju keset päeva minna näiteks trenni, seejärel teha Suure Vennaga kodus hiina toitu ja pärast minna veel kogu kambaga mänguasjamuuseumisse. (Sellega minu etteaste ka piirdus, kui mitte mainida mõningaid koduseid töid.) Järgmisel päeval jätkasid lapsed omaette – mõlemad koolilapsed käisid oma pinginaabritega kinos ja lasteaialaps oli Mamma pool. Mamma juurest koju sõites seletas ta ka, miks talle seal nii hirmsasti meeldib – Mamma teeb alati pastat, kui Väikevend tahab, loeb talle alati ette kõik kaasapandud raamatud ja seal on klaver! Lisaks, kui seal veel ööd ka olla, ei kiirusta sind hommikul keegi tagant.

Lõppkokkuvõttes on muidugi kõik tasakaalus. Kes käib nädala keskel mänuasjamuuseumis, tuleb reedel koju hiiglasliku vihikukotiga. Täpsemalt, kahe hiiglasliku kotiga. Mäng on läbi, tuleb tööle hakata.

Haavatud võitleja

Kui ma eile Suurele Vennale trenni järele läksin ja käimasolevast lahingust (korvpalli omast siis) poissi leida püüdsin, osutas ühe trennikaaslase isa pingile: Sinu oma päevitab seal juba pikemat aega.

Et laps tõesti viga saanud on ja niisama ei tujutse, sain aru sellest, et ta ka lõpusprintideks platsile ei tulnud. (Ütle ainult võistlus! ja ta ilmub viie sekundi jooksul kasvõi maa alt välja.) Jooksu lõppedes tuli sõbrapoiss ning sõbra käele toetudes hüppas Suur Vend ühel jalal riietusruumi.

Kukkunud oli seljale ja teine poiss ei saanud vist tagant tulles hoogu pidama – või mismoodi see täpselt oli, mine võta kinni. Igal juhul hommikuks oli selge, et ühel jalal hüppavat last pole võimalik kooli saata. Traumapunktist saime diagnoosi ja kahenädalase trennikeelu.

Õnneks on Suurel Vennal peale spordi ka teine kirg.

Õhtul, kui me Väikevennaga koju jõudsime, olid meie jaoks pannkoogid laual.