Hull aeg

Kui ma ütlen hull aeg, siis võib mõelda igasuguseid asju. Et näiteks hull lugu küll, kui istub teismeline tütarlaps ja tegeleb rahvusliku käsitööga, s.t tikib ristpistes Hello Kittyt. Aga mitte seda ei pidanud ma silmas – mis sest, et täna ise nägin.

Iga korraga talun ma kellakeeramist üha kehvemini. Unetundide arv on tegelikult sama, aga raske on hommikul ärgata. Aga isegi sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Tegelikult polegi hull, hoopis armas. Lastel oli täna koolis Oliveri etendus – nad valmistusid selleks ju mitu kuud. Etenduse lähenemisest andis märku kordade arv päevas, mil minult küsiti: kas sul on ikka meie etenduse aeg kirjas? Algul ehk kord-paar päevas, seejärel kolm-neli, lõpuks viis-kuus korda. Täna hommikul küsiti üle, kas Väikevend ka tuleb, kas ma tulen autoga – ja kui siis pealelõunal Suur Vend murelikult mulle otsa vaatas ning usutles, et ega ma pole unustanud, et täna on etendus – siis tekkis korra küll tahtmine teha suured silmad ja küsida vastu: aga mis etendus? Jätsin selle siiski tegemata. Loovisiksused on, teadagi, tundlikud, hakka sellist siis veel enne etendust häirima. Kui ma vastasin, et loomulikult ma tulen, pani mu vanem poeg mulle veel paar korda südamele, et ma kava ostmiseks raha kaasa võtaksin.

Etendust ma muidugi ei näinud. Sest keskmisest reast puupüsti täis saalist lihtsalt pole midagi näha. Aga Väikevend, kes põlvitades mu süles istus, ehk midagi ikka nägi. Pärast kodus laulis küll nii Oliveri kui ka Rikutud põngerjat vildakal teel (olgu küll, et mõningate improvisatsiooniliste elementidega).

Lapsed olid erakordselt tublid. Õpitud oli kõvasti – kõige pikem lauluproov kestis eelmise veerandi viimase reede pealelõunast laupäeva lõunani (ööbiti koolis). Kuipalju viimastel päevadel õppetööd toimus, ma parem ei uuri – muidu tekib mul liiga palju uusi küsimusi õppekava täitmise kohta. Minu meelest olid neil proovid terve see nädal nii kaks esimest kui ka kaks viimast tundi iga päev.

Natuke kurb on ka, ütles Suur Vend, kui ta täna õhtul magama läks. Vaestemaja lapse emailkauss ja puulusikas – Mammalt laenatud – seisavad tühjalt esikus. Õnneks jääb meile alles Tamme Times, kus Suure Venna Röövliluuletus sees. Mõned kaunid kunstid on justkui kaduvamad kui mõned teised.

Kõrreke, kelle panus piirdus seekord lastekooriga, lubas minna raamatukokku Oliver Twisti järele.