Ma ei saa aru, kuidas see vaheaeg nii ruttu läbi saab, kurtis tütar Kõrreke. Tõdemusest õhkuvat hämmeldust ja õudust aitas muidugi mõnevõrra pehmendada asjaolu, et me viibisime parasjagu veekeskuse mullivannis.
Mis sa siis vastad lapsele selle peale? Küsimus oli muidugi retooriline, nii et selle peale sai vaid ohata, et nõnda läheb see kõigi vaheaegadega.
Kuidagi kiiresti on läinud jah. Mõned asjad on küll päris selgeks saanud.
Noh, ühel päeval sellesama olematult lühikese vaheaja alguses oli Kõrreke läinud sõbrannadega ujuma, Suur Vend batuudikeskusesse ning ma jõudsin vaevalt rõõmsalt mõelda, et näed, kui hea, et on olemas Väikevend, kui ukse taga koputas naabripoiss A ning kutsus sõbrapoisi õue. Kass pikutas Kõrrekese toas voodil – aga temagi ei tundunud suhtlemisest väga huvitatud olevat. Niisiis – lapsed ja kassid elavad oma elu. Ma küll teadsin seda kogu aeg, ma arvan, et ma teadsin seda isegi siis juba, kui Suur Vend oli veel aastavanune põnn, kes tuli tualettruumi ukse taha prõmmima, kui mina vajaduse sunnil teisel pool ust olin. Aga nii see ju käib. Kui tahad kedagi, kes truult otsa vaataks ja saba liputaks, võta koer. Lapsed ja kassid selleks ei sobi.
Teine asi, mida ma nüüd täpselt tean – milleks oli vaja koolis õppida vene keelt – mina kuulun ju veel põlvkonda, kes alustas sellega esimeses ning lõpetas kaheteistkümnendas. Nimelt on meil praegu telekas katki. Ja järele mõeldes sain aru, et ainus saade, millest ma puudust tunnen, on Venemaa Selgeltnägijate tuleproov. Ja siis leidsin ma selle lehe siin. Kõik hooajad, kõik osad. Neil seal on ikka selgeltnägijad – sajatavad mustlased, šamaanid, varjaagide pärijaist Tšingis-khaani järeltulijateni välja. Ja kõige uskumatum, minu jaoks veel suurem imeasi kui selgeltnägemine, on see, et ma saangi vene keelest aru! Ja millest aru ei saa, vaatan sõnaraamatust järele. Ainult ühte asja sõnaraamat ei ütle: mis asi ometi on славяанский х(к?)алдун? Kunagi ma lapsena vaatasin sageli koos Papaga vene pealt filme: krimkasid ja mõõga ja mantli filme ja muid toredusi, mida muidu poleks ju näinud ja mis meile mõlemile ka meeldisid.
Mõnes küsimuses ei pea muidugi üldse selgeltnägija olema. Võtame siinkohal näiteks küsimuse: mis te arvate, mis juhtub siis, kui Kõrreke läheb Mamma juurde solfeedžot hajutama, Suur Vend trenni, Väikevend kuulab Anu Lampi Karupoeg Puhhi lugemas ning mängib vaikselt legodega ja ise olen just avanud arvutis tööfailid? Õige vastus: esmalt helistab Kõrreke ja teatab, et jäi bussist maha (ning järelikult pean ma ta Mamma juurde viima) ning naastes leian eest lisaks Väikevennale ka naabripoiss A, kes teatab rõõmsalt, et ema lubas tal jääda kaheks tunniks. Minu küsimuse peale, et miks poisid paljajalu on, vastatakse täie iseenesestmõistetavusega, et sokid said täiesti märjaks, kui nad otsustasid duši alla minna. Ka küsimus, kuhu said märjad sokid, ei vaja mingisugust ülitaju – loomulikult leidsin ma õhtul pojanatile voodit tehes naabripoiss A märjad sokid Väikevenna madratsilt. (Olin ennist Väikevenda palunud ka sõbrale kuivad sokid otsida.)
Veel käisid poisid keldris ekspeditsioonil. Olin just paar päeva tagasi (keldris läbipõlenud pirni vahetamiseks) ostnud uue taskulambi ning Väikevenna kadeda pilgu all talle ise ka patareid sisse pannud ning teatanud, et see on nüüd minu mänguasi. Loomulikult on tekkinud Väikevennal vajadus minu mänguasja järele iga natukese aja tagant. Nõnda siis tänagi. Poisid läksid kahekesi keldrisse ning mõne aja pärast ilmusid äraseletatud nägudega minu juurde kööki.
Meil on sulle midagi tähtsat ütleda, teatas delegatsiooni juhtinud A.
Me leidsime midagi väga tähtsat!
Me leidsime keldrist ühe külmkapimagneti! ei suutnud Väikevend enam pidada.
