Mida teha kassidega märtsis?

Midagi armsamat kui kassipojad ei ole olemas. Kolmnurksed sabad, pehme titekarv, uudishimulik loomus. Terve mu lapsepõlve olid mul kodus kassipojad. Lapsepõlvekassil Tsikil (1980 – 1996) oli kokku 49 poega. Mamma otsis neile kõigile head kodud. Siis sai otsa isegi Mamma piiramatu fantaasia kassidele kodu leidmisel – mis iseendast on võrreldav Uhkuse ja eelarvamuse proua Bennetti lakkamatu sebimisega tütardele peigmehi otsides. Nii et Tsikile tehti operatsioon, tol ajal – kaheksamkümnedate teisel poolel siis – vist merekoolist vähemlevinud võte kassiuputuse piiramiseks.

Ka meie kadunud Siisikesel (2005-2011) oli kaks pesakonda poegi. Operatsiooni ma plaanisin teha küll, aga tahtsin, üpris isekalt muidugi, et ka Väikevennal oleks kord elus rõõmu kassimudilastest. Kahjuks katkesid Siisi kaks viimast tiinust ja kassipoegi meil ei tulnud. Olgu, mõtlesin. Me võtame siis lihtsalt kassipoja. Suvel.

Läks aga nii, et me võtsime kassi hoopis talvel. Vahendajast hea kolleegi sõnutsi võiks teda nimetada hukkaläinud teismeliseks, kuna ta on korra juba saanud pojad, ise tookord vaevalt pooleaastane. Teismelisel emal polnud olnud ei piima ega huvi poegade vastu. Juhtub. Pojad adopdeeriti õnneks naabrimammi poolt, kel ka endal (järjekordne) pesakond käsil.

Kui Nurr meile tuli, oli ta arglik ja hirmunud, elas kuu aega keldris. Keldrist välja tulles oli märstikuu käpaga katsuda ja jooksuaeg platsis ka. Õnneks on ta meil hetkel täistubane – ning ka kõutsivahtkonna read – Siisi ajast on rekord seitse tükki korraga puuriidal kräunumas – näivad olevat hõrenenud. Aga selle paari kuu jooksul, mil meie pere elas kassivaba elu, käisime me loomulikult sageli nii koduootel kasse kui ka pr Kassilausuja blogis kiibitsemas.

Ja nüüd jääbki Väikevend kõige magusamas kassipojaeas, viieaastasena, sellest kogemusest ilma. Sest Siisi ja Nurri vahealise aja jooksul sai selgeks see, kuipalju õigupoolest on kasse, kellel pole kodu. Ja kassilembene inimressurss on, teadagi, piiratud.

Nii et kui tänasel koolitusel küsis hea kolleeg teisest koolist, kas mina juba vaatasin kirjastuse müügiletist endale midagi, ütlesin talle ausalt:

Meil käis kass eile operatsioonil. Sel kuul ei osta ma küll enam ainsatki raamatut.
Kõik juuresolijad noogutasid mõistvalt. Kõigil, nagu selgus, olid omalgi kassid kodus.

Aga Nurr Siidikera – nagu laste soovil sai ametlik nimi registreeritud – tunneb ennast suurepäraselt ja ootamatult reipalt. Ainult see ei meeldinud, et operatsioonipäeval jäi ninaesine kuidagi nadiks. Niisiis oli ta täna hommikul Kõrrekese voodis, tühi toidunõu hambus. Enam rohkem puust ja punaseks teha ei saa isegi inimestele, sellele kohati küll suhteliselt lootusetule liigile.