Kuhu see kõik välja viib, vot seda mina ei tea. Kui inimene on niigi hajameelne ning kipub asju unustama, aga tuleb üldjuhul siiski omadega toime, siis kui ta muutub veel hajameelsemaks – mis siis saab, ah?
Viimastel päevadel olen ma ära unustanud ja omavahel sagamini ajanud kõik, mis võimalik. Muidugi, teisest küljest, tuleb nentida, et sõnad küünetehnik ja ajud tunduvad omavahel samuti seotud olevat nagu must ja valge ja oma ja võõras, Notsu ja vann ning muud kaunikõlalised binaarsed opositsioonid. Nii et kui ema päästab valla oma sisemise tibi, siis ehk ongi täiesti loomulik, et lapsed jäävad näiteks külla kaks tundi hiljaks?
Õnneks on võimalik kõike heaks teha – taas ainult näitena – kasvõi rohkete kulinate ja vidinate soetamisega oma tütrekesele. No ja iseendale muidugi ka. Ehete teema, muuseas, on üldse praegu äärmiselt aktuaalne. Rippuvad kõrvarõngad ja ülespandud juuksed, muidugimõista. Ja kas kõrvarõngad peaksid olema sama värvi seeliku või silmadega? Lisaks leidsin ma veel uue lõhna, paraku on see vist pisut kallis. Ma muidugi mõistan, et tulumaksutagastus tulekski investeerida püsiväärtustesse – ja ma ise püsin tõepoolest kogu selle segaduse keskel nagu (lintidega!) meiupuu, jalad kindlalt maas (vähemalt vahepeal), aga siiski, mis liig, see liig.
Kevad tuleb ja mõistus sulab kui talvine lumi. Aga keda see lumi üldse huvitama peaks?!
