Ahvide trall ja Hella W

Kõige selle peale tundub, et meel ongi täiesti osadeks lahutatud.

Hella W kolmapäeva õhtul oli mõningane pettumus. Raske on vaadata filmi, mille peategelane tundub elavat nii teistsuguses maailmas. Mitte ainult väliselt – kuigi tõepoolest – ma pole olnud ei mõisaproua ega sunnitööle mõistetu. Aga mul endal tekkisid täpselt samad mõtted, mis ta tütar filmi lõpus ka välja ütles. Lisaks uudishimu ka Wuolijoki mälestuste suhtes, mis, nagu selgus, kenasti eesti keeles olemas. Tütar Vappu omad muide samuti. Aga kuidagi kõle hakkas seda filmi vaadates, hoolimata sellest, et Palmse mõis on fotogeeniline nagu filmitäht ja ilus vaadata iga ilmaga.

Täna õhtul see-eest käisime Kõrrekese ja Väikevennaga tsirkuses (Suurel Vennal on kooliüritus). Ausalt öeldes on mul igapäevaselt seda ahvide tralli ümberringi täiesti piisavalt, aga Väikevend, kui ma mõtlema hakkasin, polegi vist veel tsirkusesse saanud. (Varem, Kõrrekese ja Suure Venna puhul hoolitses selliste asjade eest alati Papa.) Nüüd sai siis selgeks küll, mis see tsirkus on. Kohe nii põhjalikult, et Väikevend lubas suureks saades ise tsirkuses esinema hakata. (Pole muidugi kindel, kas ta hommikuks ümber ei mõtle.) Ja vaatepildi eest näha oma põngerjat – suu lahti ning silmad ümmargused kui tõllarattad – õhuakrobaati jälgimas, võib ju piletiraha maksta küll.

Parklas oli pärast totaalne ummik – aga ma ostsin möödunud nädalal Alice’i plaadi. Jaan Krossi tõlge, Tõnu Aava esitus – lõpuks siiski kogu sellel nädalal midagi tõeliselt hinge- ja vaimukosutavat. Koju jõudes nentisin Kõrrekesele, et kui mulle lapsepõlves tundus, et tegu on fantaasialooga, millel tegelikkusega on vähe ühist, siis mida vanemaks ma saan, seda rohkem tegelasi ma sealt oma igapäevaelus ära tunnen. Iseennast muide ka!