Räägib või vaikib? Aeg, ma mõtlen…

Reedel Väikevennale lasteaeda järele minnes tervitas mind silma järgi selline nooremas keskeas kena härrasmees, kes mõjus hoolimata hallist habemetüükast šiki ja reipana. Natuke tuttavana ka. Pojake ja tütretirts olid kenasti kelgul, kaunis proua käekõrval. Aga ma igaks juhuks küsisin.

A olen, käisime sinuga ühe aasta samas klassis!

No tere siis, jah!

Tegelikult ma oma vanust ei häbene, kaugel sellest. Kuigi enamasti ma sünniaasta järgi arvutan (ses mõttes on aasta esimesel kuul päris hea sündinud olla). Nii et kolmkümmend kaheksa, palun väga! Kas see ongi siis noorem keskiga? Kuigi, mõne kandi pealt tundub, et ma pole ju veel elama hakanudki.

See tunne, et uks viib imeilusasse aeda, ainult et ikka oled kas suur või väike või ununes võti maha. (Nagu Alice’il, sellel Imedemaa omal.)

Või siis tunne, et minu rong on läinud ja ma tahan jonnida (sest et ma tahan jonnida), nagu Artistis. Hea film oli, mine vaatama – vähemalt siis, kui sulle meeldib nostalgia, õnnelik lõpp, vaimukus, Jack Russelli terjerid ja muud lapsikused. (Mulle meeldivad väga!) Kui inimesed vaikivad, hakkab pilt kõnelema. Suurepärane lugu. Ära jonni, ära jää ajast maha! Või hoopis: lase kõigel taoistlikult omasoodu kulgeda, küll lõpuks loksub kõik paika. Mamma armastab ikka öelda: kõik tuleb omal ajal või natuke hiljem. Ehk tulebki, sellest saab siis lihtsalt hiljem aru.

Selle postituse kirjutamiseks on kulunud umbes kakskümmend minutit. Ega ma pole teab mis kiire kirjutaja. Lugemiseks kulub mõni minut. Nii saab minu aeg natuke sinu osaks ka. Ainult et ta kulub ikka uskumatu kiirusega. Seda ma tahtsingi öelda.