Haavatud võitleja

Kui ma eile Suurele Vennale trenni järele läksin ja käimasolevast lahingust (korvpalli omast siis) poissi leida püüdsin, osutas ühe trennikaaslase isa pingile: Sinu oma päevitab seal juba pikemat aega.

Et laps tõesti viga saanud on ja niisama ei tujutse, sain aru sellest, et ta ka lõpusprintideks platsile ei tulnud. (Ütle ainult võistlus! ja ta ilmub viie sekundi jooksul kasvõi maa alt välja.) Jooksu lõppedes tuli sõbrapoiss ning sõbra käele toetudes hüppas Suur Vend ühel jalal riietusruumi.

Kukkunud oli seljale ja teine poiss ei saanud vist tagant tulles hoogu pidama – või mismoodi see täpselt oli, mine võta kinni. Igal juhul hommikuks oli selge, et ühel jalal hüppavat last pole võimalik kooli saata. Traumapunktist saime diagnoosi ja kahenädalase trennikeelu.

Õnneks on Suurel Vennal peale spordi ka teine kirg.

Õhtul, kui me Väikevennaga koju jõudsime, olid meie jaoks pannkoogid laual.