Õde ja vend

Kõrreke on muidugi see, kes on enamasti nutikam, kohustundikum ja informeeritum. Vähemasti, mis puudutab sellist koolis vajaminevat tarkust. Rääkimata näiteks oskusest leida raamaturiiulist õige raamat – raamaturiilites orienteerub ta vistiti paremini kui omaenda toas (mis, arvesse võttes tema toa mitmeid kordi testitud võimet segamini minna isegi siis, kui seal keegi ei viibi, on ka mõistetav). Seepärast oligi kummaline, kui lapsel koduse tööna üles antud Euroopa pealinnad kippusid ikka omavahel segi minema. Eriti hämmeldunud oli Suur Vend: Hispaania pealinn – no kuidas sa ei tea – no mõtle siis näiteks spordile! (Seejuures pidas Suur Vend nähtavasti silmas Real Madridi, mille olemasolu ja isegi olemasolu mõte on tüdrukule absoluutne Terra incognita.)

Vaatasime eile õhtul ilusate piltidega raamatut juurde, et Bratislava, Bukarest ja Budapest ikka kuidagiviisi meelde jääksid. No vast ikka jäid ka, sest üldiselt pole tüdrukul halb mälu.

Täna õhtul pakkis Suur Vend kehalise asju: Õpetaja ütles, et me mängime homme tunnis jalkat, nii et ma panen oma putsad kohe kotti ära!

Õe kommentaar: Putsa… see on umbes sama imelik sõna nagu koss.

Ning jätkab ennist pooleli jäänud meenutust: Ja tead, muusikaajaloos ma tükk aega mõtlesin, kas panna see teos Bachi Cötheni perioodi või Leipzigisse – aga noh, õnneks sai õigesti.

Tõesti – putsa ja koss – need kõlavad Bachi Cötheni perioodi kõrval nagu hiina keel!

Advertisements

7 thoughts on “Õde ja vend

  1. sehkendaja ütles:

    Ma läbisin isegi lastemuusikakooli kuuenda klassini (kuuenda poole pealt jätsin pooleli ja teadupoolest seitse klassi vanasti seal oli) ja ma ei ole miskist Cötheni perioodist loomulikult kuulnudki. Puutsadest sain ise ka möödunud aastal teada (kirjutan kahe u-ga, ei tea, kas kuskil on mingi reegel ka tegelikult) ja kedrad (kirjapilt jälle minult endalt) on ka uus teadmine. Ma ei mõista, miks ei võiks kets ja sokid öelda.

  2. sesamy ütles:

    Kõrrekesel käsil mõne Brandenburgi kontserdi analüüs? Puutsad on meil kah tuttav teema, aga teisest vinklist: ühed on väikseks jäänud ja uusi nr. 46 jalale nii kergelt ei leia. Mõistus siiamaani keeldub uskumast, et 14-aastase poisinaga jalavarjud just seda numbrit kannavad…

    • iibis ütles:

      Uurisin järele, neil oli kaks eraldi tööd: üks lugude äratundmine, kus oli tõesti sees ka Brandenburgi kontsert No 5 ja teine “Bachi teooria.”

      Jalanõude kohapealt: eks ma siis tean valmis olla. Mul on üldse tunne, et teismelistele poisslaste vanematele peaks olema mingi jalatsiteemaline tugirühm, kus saaks kord nädalas teineteisele kurta ja võib olla siis need, kelle lapsed on õnnelikult üles kasvatatud, räägiksid teistele oma edulugusid stiilis “Vahetevahel tuli küll valmistada pastlaid ja käia paljajalugi, kui nüüdseks oleme mured seljatanud ning võime taas õnnelikult kingapooditest jalanõusid leida.”

  3. notsu ütles:

    Puutsad on natuke spetsiifilisem termin kui ketsid. Korrektne oleks ilmselt “jalgpallisaapad”.

  4. Laps Eestis ütles:

    Lugesin ja mõtlesin endamisi, et kuidas saab puutsa-ja-kossu-inimene tavakoolis Bachiga hakkama. Ja Bachi-inimene kehka tunnis.
    Mina ei jaga kummastki midagi. Vanasti pold lastel vaja nii tark ja osav olla. Tänased lapsed on vahel ikka jube targad ja osavad, aga kas just selles, mida koolis “vaja”.

    • Kani ütles:

      Aga kuidas me võime kindlad olla, et see, mida koolis “vaja”, nagu sa ütled, on ka see, mida elus vaja? See, mida ühel või teisel pool nõutakse (nt koolis siis) nõutakse, pole ju kaugeltki tingimata see, mis teeb meist erakordsed, õnnelikud ja armastusväärsed inimesed… Nii kaua, kui lapsed tegelevad lusti ja pühendumisega sellega, mis neis positiivseid emotsioone tekitab, on minu meelest kõik väga hästi. Edu Kõrrekesele, Lõvipoisile ja Väikevennale nende tegemistes!

      • iibis ütles:

        Aitäh heade soovide eest, Kani!

        Puutsad ja koss ei välista Bachi – pilliõppele olen ma ise olnud poisi puhul vastu (sest tal pole selleks lihtsalt aega), aga muusikakallakuga klassis õppides tutvub ta kindlast ka Bachiga. Ja tütre pillimänguõpinguid täiendab (lapse enda valitud) trenn. Ma olen vanemaks saades (khm!) jõudnud ka sinnani, mida roomlased juba ligi kaks tuhandet aastat tagasi teadsid: mens sana in corpore sano.

        Aga jah, kõige selle juures on lust ja rõõm see, mis vähemasti lapsepõlves võiks ju suuremat jagu tegemisi saata. Siis leiab ehk ka hilisemas elus selle
        rosina ka suurest hulgast kohustustest üles.

        Tarkus… mitte, et see koolis ebavajalik oleks, aga kohusetunne tuleb rohkem kasuks. Ja tegelikult – vist enamalt jaolt peale kooli ka. (Võib olla teadlaseks saades on sellist akadeemilises mõttes tarkust ka vaja, aga enamasti tulevad paremini toime kas silmapaistvalt kohusetundlikud või sotsiaalselt ülimalt pädevad tüübid. )

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s