Metsatee

Kunagi kui ma veel päris noor olin üheksakümnendate algul oli ühes kunstigaleriis väljas Peeter Mudisti pildid. Metsatee on mulle eriti meelde jäänud. Võib olla seda pilti polnudki, oli hoopis unenägu sellest pildist – sest guugli otsing seda ei kinnita – või polnud see PM piltide hulgas üldsuse tähelepanu vääriv.

Mind on see pilt kummitanud aastaid. Õigupoolest on mul tunne, et selline tee on kusagil olemas kogu aeg, nagu ka pilt sellest teest.

Levitani album oli jälle mu kooliaegse sõbranna juures, ma vaatasin seda pea iga kord, kui ma tal külas käisin. Lõpuks ta pakkus, et võtku ma see endale. Rohkem ma enam ei vaadanud.

Täna ma käisin kah metsas. Üle saja aasta. Lapsi – mitte enda omi – hoidmas. Lapsed ei oska endaga metsas eriti midagi peale hakata, kui kaasavõetud pirukakott tühjaks pugitud.

Aga mets on endiselt olemas. Hea teada – praegusel ajal ei või ju milleski kindel olla. Ainult elegantsed jahikoerad ja naiskursuslased, mustad seelikusabad kiirete sammude rütmis õõtsumas, on puudu.

See eest oli ühe puu külge seotud kondoomid. Lapsed olid seda nähes rõõmsad. Lõpuks ometi midagi tuttavat!

Advertisements

3 thoughts on “Metsatee

  1. neiudärevil ütles:

    Imelikke asju leidub metsas. Mina nägin musta kombineed, kui pühapäeval seenemetsas käisin.

  2. Piret ütles:

    …mulle tulid metsas vastu mehed mustas käes diplomaadikohvrid ja jalas lakk-kingad …

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s