Metsatee

Kunagi kui ma veel päris noor olin üheksakümnendate algul oli ühes kunstigaleriis väljas Peeter Mudisti pildid. Metsatee on mulle eriti meelde jäänud. Võib olla seda pilti polnudki, oli hoopis unenägu sellest pildist – sest guugli otsing seda ei kinnita – või polnud see PM piltide hulgas üldsuse tähelepanu vääriv.

Mind on see pilt kummitanud aastaid. Õigupoolest on mul tunne, et selline tee on kusagil olemas kogu aeg, nagu ka pilt sellest teest.

Levitani album oli jälle mu kooliaegse sõbranna juures, ma vaatasin seda pea iga kord, kui ma tal külas käisin. Lõpuks ta pakkus, et võtku ma see endale. Rohkem ma enam ei vaadanud.

Täna ma käisin kah metsas. Üle saja aasta. Lapsi – mitte enda omi – hoidmas. Lapsed ei oska endaga metsas eriti midagi peale hakata, kui kaasavõetud pirukakott tühjaks pugitud.

Aga mets on endiselt olemas. Hea teada – praegusel ajal ei või ju milleski kindel olla. Ainult elegantsed jahikoerad ja naiskursuslased, mustad seelikusabad kiirete sammude rütmis õõtsumas, on puudu.

See eest oli ühe puu külge seotud kondoomid. Lapsed olid seda nähes rõõmsad. Lõpuks ometi midagi tuttavat!

Advertisements

3 thoughts on “Metsatee

  1. neiudärevil ütles:

    Imelikke asju leidub metsas. Mina nägin musta kombineed, kui pühapäeval seenemetsas käisin.

  2. Piret ütles:

    …mulle tulid metsas vastu mehed mustas käes diplomaadikohvrid ja jalas lakk-kingad …

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s