Nädalavahetuse kroonikat: pronksmedal, Jamie Oliver ja köögilamp

Just laupäeva hommikuse idüllilise pudrusöömise ajal otsis Suur Vend oma koolikoti sügavustest välja väikese paberitüki. Nagu ma sealt välja lugesin, oli tekkinud ootamatu vaba koht kooli orienteerumismeeskonda – ja sellist võimalust ei saanud mu poeg loomulikult kasutamata jätta. Ta meenutas, et möödunud aasta suvel oli neil korvpallilaagris olnud orienteerumismäng ja seega on tema näol tegemist enam-vähem vana kalaga ses vallas.

Peitepilt kolme noororienteerujaga

Nojah. Päike paistis kenasti, niisiis võtsin oma fotoka ja poisid kaasa – tütreke väntas omal jalal muusikakooli – ja sõitismegi Raadi parki.

Raadil. Sügis

Nagu selgus, piisaski kohaletulekust jõuliseks kannakinnituseks Tartu koolinoorte orienteerumisparemiku hulka. Suure Venna vanuseklassis oli neli võistlejat ja minu poeg võitis seega elu esimese individuaalpronksi.

Suurem osa kohaletulnuid tundusid olevat vanad tuttavad. Teatud sportlikke üllatusi siiski sündis, stiilis Oi, Kaarel, täna oli Hendrik sinust parem. Seda poleks küll oodanud!

Väikevend sõbrustas võistlustele kaasa elama tulnud koeraga, korjas taskud kastanimune täis, osales autasustamisel ja tundis ennast igati suurepärselt.

Kodus jäi parasjagu aega, et süüa lõunat ja pesu (välja!) kuivama riputada, kui tuli juba noorem vennastest lasteaiasõbra sünnipäevale viia. Õde jäi koju raamatut lugema, Suur Vend läks staadionile.

Pidulisega naastes selgus, et nii kergelt ma siiski ei pääse. Suurel Vennal oli ülekäigurajal (mida ta ise tähendusrikkalt kõigile kordas) puru silma läinud, mis kuidagi välja tulla ei tahtnud ning nii läksime veel silmaarsti juurde. Proua tohter eemaldas vilunult puru, väljastas poisile tema elu esimese digiretsepti ning peale apteegiskäiku saimegi lõpuks koju.

Järgmisel päeval – nii ma otsustasin – ma puhkan. Kõik sõltub muidugi, mida puhkuseks nimetada. Mul õnnestus mitte minna Suure Vennaga kohaliku korvpallimeeskonna sooritust. Samuti õnnestus vastu seista Väikevenna ettepanekule minna Juku poodi või vähemalt botaanikaaeda. Aga tuleb tunnistada, et pääsemine õnnestus ohtrate lubadustega tuleviku arvel.

Aga Jamie Oliverile – kes on üks Suure Venna kolmest lemmikinimesest* – vastu panna ma siiski ei suutnud. Nimelt vahetas möödunud nädalavahetusel Suur Vend oma ristiemalt sünnipäevaks saadud raamatupoe kinkekaardi Jamie Ameerika-raamatu vastu.

Noh, ma ütlesin muidugi kohe, et alligaatori sabalihaga retseptide järgi me täna midagi ei tee – aga Fiery Dan Dan Noodlesi valmistamiseks tuli ikkagi poodi minna. Toit oli ülimalt maitsev.

Suur Vend tegi süüa. Maitses absoluutselt oivaliselt

Rohkem ei juhtunudki midagi märkimisväärset. Kui välja jätta õhtune õunakook ning allakukkunud köögilamp. Viimane püsis juba pikemat aega üleval ausõnale toetudes. Ja see pole ju tänapäeval mingi eriline jõud.

Homme algab uus nädal. Suur Vend mängib sedakorda kooli võistkonnas jalgpalli. Särk ja tossud said juba kotti.

*Kes veel peale Jamie Oliveri sinna kuuluvad? Loomulikult Sergei Pareiko ja ta ise. Suurepärane kolmik!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s