Tütre mure

Tütar Kõrreke muutus viimastel päevadel silmanähtavalt murelikuks.

Kui me kohe kooliasju ära ei osta, siis ostetakse kõik paremad ära! Üle-eelmisel aastal ju oligi nii ja mul oli umbes nelja tüdrukuga samasugune päevik!

Kuna kooliasjade ostmisest nagunii ei pääse, läksimegi siis poodi. Enne palusin teha revisjoni – et vaadaku, mis eelmisest aastast veel kunsti- ja muudest tarvetest alles.

Kõrrekesel oli täiesti alles vakstu, segamisalus ja pintslid. Lisaks kolm noodi- ja neli sõnadevihikut. Suurel vennal oli neli lehte etikette ja hulk vihikupabereid.

Kõrreke tuli ise kaasa, koolipoiss ütles, et võtku ma normaalne päevik. Selline poiste oma. Eelmisel aastal oli tal autoga, ta oli sellega väga rahul, sest umbes neljal poisil oli veel samasugune.*

Esimesest poest kõike ei saanud. Näiteks Kõrrekese nõudlikule maitsele vastavat päevikut. Ta muutus juba tõsiselt murelikuks – kas tõesti oleme ka sel aastal lootusetult hilja peale jäänud?

Apollost leidsime siiski ka tüdruklapsele sobiva eksemplari. Noh, muid asju, mis olid ennist ostmata jäänud, veel ka. Numbrilises mõttes kulus kahe lapse ja kahe poe peale täpselt kümme korda vähem raha kui eelmistel aastatel. Nii et võiks ju rõõmustada, kui rahaühik poleks vahepeal muutunud. (Kusjuures mõned asjad – nagu näiteks tütre kunstitarbed, on veel osaliselt ostmata, kuna pole täpselt teada, mida uus õpetaja nõuab.)

Suur Vend oli oma päevikuga kah rahul. (Lähtusin tema kunagi öeldud sõnadest ühe uue riidetüki puhul: Sa tead ju, et mulle meeldib kõik, mis on kas lõvi või kotkaga või sini-must-valge! Seda meeles pidades ei ole võimalik eksida.)

Kodus hakkas tüdruk murelikult oma uusi kaustikuid lappama. Osadel oli sisemine äärejoon ju täiesti puudu. Nii ta võttiski joonlaua, tuli seltskonna mõttes söögituppa ning hakks joonima. 5. augustil.

Aga tõepoolest – kuu aja pärast on ju juba kool alanud!

*Vägisi meenub kunagine Baskini anekdoot. Kui naine läheb peole ja näeb, et keegi kannab samasugust kleiti kui tema, on see talle katastroof. Kui mees näeb sama ülikonda, mõtleb ta rahulolevalt: Ma olen tõesti väga moodne! Nagu näha, nii ongi.

3 thoughts on “Tütre mure

  1. Sille ütles:

    Minu kogemus näitab, et mida vanemaks lapsed saavad, seda odavamaks ja lihtsamaks kooliaasta algus muutub. Eelmisel aastal pääsesin päeviku, pinali ja kaustikutega. Sel aastal öeldi, et tema meelest pole gümnaasiumis isegi päevkut vaja. Pinali ostsime ka juba ära, muidu jäävad alles vaid “titekad”. 🙂

    • iibis ütles:

      Nagu näha, koidab lootus helgele tulevikule.

      Kõige hullem oli muidugi esimene klass, nüüd oleme pääsenud näiteks liikuvast aabitsast ja noopidest. Aga summa millegipärast ikkagi suurenes? Kunstitarbed on muidugi kõige kallimad, kui neid enam tarvis ei lähe, siis on vist küll odavam.

      Jalanõud on muidugi teine suurem kuluartikkel.

  2. ritsik ütles:

    Esimese lapse esimesse klassi minek on rahaline katastroof 😀
    Õpetaja annab kilomeetripikkuse nimekirja, millest veerandit tegelikult vaja ei lähegi, samuti puuduvad vanemlikud kogemused, mida ja kust osta. Edaspidi hakkab pilt tekkima, mida on kohe vaja ja mis kannatab peale esimest septembrit osta, mis peaks olema kallis ja kvaliteetne ja mis mitte nii väga.
    Meil suuremal lapsel on koolieelne shoppamine pigem seltskondlik meelelahutus, kolavad koos sõbrannadega poodides, ohivad, kui hirmus on kooli minna ja samas aitab uute asjade ostmine “meeleollu viia”.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s