Timukate vajalikkusest

Timukate vajalikkuse küsimuses ei jäeta lugejale kaksipidi arvamust. Ma arvan, et praegusel ajastul pole ma mitte ainus, kes aeg-ajalt tabab end mõttelt, kuivõrd vastuolus on praegune õigussüsteem inimeste õiglustundega. Aga et mitte samastada end ajalehele lugejakirju saatva pensionäriga,  jätkan parem raamatu teemal.

Mis oli hea – minu arvates senistest Melchiori lugudest parim. Lugu ise oli selline täiesti klassikaline krimka, kus lisandub uusi detaile ja kus lugeja lõpuks mõistab, et kõik oluline info oli tal ju õigupoolest algusest peale teada.

Keskaeg ise, üks sarja peategelasi Melchiori enda kõrval, seostub muidugi Eesti ajaloo kontekstis  pildiliselt kõige enam Priria kloostri viimaste päevadega. Hargla keskaegses Tallinnas seda kloostrit alles ehitatakse. Ka orduriigi eksistents on veel iseenesestmõistetav, ehkki ilmneb mõningaid märke selle nõrgenemisest.  (Lääne -Euroopas on muidugi juba tugevate kuningate ja kuningriikide aeg kätte jõudnud.)

Kohati kirjeldab Hargla XV sajandi alguse Tallinnat etnograafilise naudinguga – näiteks timuka kohustustest, piinamis- ja hukkamisvõtetest, sotsiaalsest positsioonist. Või linnasaunade korraldusest. Kusjuures need on apteekrikäega välja mõõdetud  (ja Hillar Palametsa häälega kõrvus kõlavad) doosid.

See enam-vähem kohustuslik lõik vägivaldset seksi on muidugi, tundub, mingi Hargla isiklik teema – mille vajalikkus ühes heas krimkas on sügavalt maitse asi. Aga raamatu testosteroonitase on sellega siis tõestatud.

Aga üldiselt – 400 lehekülge puhast lugemisnaudingut.

Advertisements

7 thoughts on “Timukate vajalikkusest

  1. oravake ütles:

    Semiootikutega on tal ka mingi suurem kana kitkuda. 😛 Aga Melchior on seni tõesti liikunud üha ülespoole. Mul läks tema neelamiseks napilt kaks päeva. Hea, kui on puhkus.

    • iibis ütles:

      “Üha ülespoole” – teine osa meeldis mulle vähem kui esimene ja kolmas, ennekõike kontseptuaalselt. Krimka on minu jaoks mõnus eskapistlik meelelahutus, kust ma ei oota kujutlusi sandistatud ja kuritarvitatud lastest. (Seetõttu on ka nt Mankell minu lugemislaual välistatud, ühest katsest piisas.)

  2. oravake ütles:

    Selles suhtes olen ma nõus. Ma pidasin silmas pigem seda, et esimene osa oli veidi vähem usutav – igasugu salaühingud Oleviste ehitusmeistri nime varjamiseks ja muud. Teine osa oli sisu poolest jubedam, kuid kahjuks ka märksa usutavam. Aga ma olen ju ülemaailmselt tuntud õõvakirjanduse austaja 😛 ja ka Mankelli olen päris palju lugenud. Sellise kandi pealt võetuna läheb Hargla tase minu arvates siiski paremaks. Aga muidugi on kõik sellised hinnangud suhtelised.

  3. iibis ütles:

    Õõvakirjanduse ületamatu tipuna soovitan “Gulagi arhipelaagi” – tõsi, seal pole küll midagi eriti mõistatada. Aga kuritegusid on küll hästi üksikasjalikult kirjeldatud. Venelastel vähemasti viki väitel ka kohustuslik kirjandus.

    Sala- ja muid ühinguid tegelikult oligi keskajal palju. Ajalooline taustatöö on Harglal mu meelest eeskujulik. (Pigem lööb tegelaste mõttekäigus siin-seal tänapäeva välja.)

  4. oravake ütles:

    “Gulag” on loetud, juba aastaid tagasi. Raamatukogus töötades, kui kogu sissetulev kirjandus minu käest läbi käis (ma kirjutasin kohaviitasid ja raamatukaarte), sai pidevalt selliseid raamatuid kõrvale vilistatud üheks ööks.

  5. […] koju, üritasin internetti tagantjärgi läbi lugeda ja üks lause Iibise postituses tõi mõtte, et äkki mul ei olegi õiglustunnet. Või kui on, siis kuskil taustal ja hästi […]

  6. […] Iibis Timukate vajalikkusest [“Apteeker Melchior ja timuka tütar”]  // https://iibis.wordpress.com/2011/08/02/timukate-vajalikkusest/ […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s