Prauhti! ja käes

Hoolimata asjaolust, et ma pole vist mitte ühelgi aastal nii palavalt suve igatsenud, on tema olemas- ja kohalolu ikkagi kuidagi üllatav. Et lähedki paljajalu murule (kusjuures – täiesti eeskujulikult niidetud murule!) ja tõmbad juuniõhtu sügavalt kopsudesse.

Muidugi on ta käes mis käes, kui lapsed on oma tunnistused koju toonud, Kõrreke lisaks ka kiituskirja ja Känguru võistluselt saadud auhinna. Sel puhul on tehtud ja söödud ka maasika-vahukoore tort ning viimase tüki pärast tülitsetud.

Järgmiseks nädalaks leidsin lastele absoluutselt võrratu programmiga linnalaagri.

Kass, ma arvan, ootab poegi. Ma väga tahaksin, et ka Väikevennal oleks olemas see meil-on-kodus-kassipojad! -kogemus. (Siis teeme operatsiooni ka ära.) Mõnikord ma mõtlen, et see on ehk vastutustundetu nii mõelda, kuna Eestis on ju palju kodutuid loomi. Kui nii mõelda, on maailm ka ülerahvastatud, nii võiks ju sünnitamise asemel adopteerida. Ah, ma ei tea, mis õige on. Igal juhul on Siisi tiine ning tal on hommikused iiveldused. (Mina saan tagajärgi koristada.)  Lapsed juba jagavad omavahel kassipoegi.  Kõrreke ja Lõvipoiss meenutavad kolme aasta tagust aega, kui meil olidki kassipojad, kes armastasid üle kõige mängida söögilaua all leiduvate paljaste varvastega.

Mina alustan homme suvetööga.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s