Prauhti! ja käes

Hoolimata asjaolust, et ma pole vist mitte ühelgi aastal nii palavalt suve igatsenud, on tema olemas- ja kohalolu ikkagi kuidagi üllatav. Et lähedki paljajalu murule (kusjuures – täiesti eeskujulikult niidetud murule!) ja tõmbad juuniõhtu sügavalt kopsudesse.

Muidugi on ta käes mis käes, kui lapsed on oma tunnistused koju toonud, Kõrreke lisaks ka kiituskirja ja Känguru võistluselt saadud auhinna. Sel puhul on tehtud ja söödud ka maasika-vahukoore tort ning viimase tüki pärast tülitsetud.

Järgmiseks nädalaks leidsin lastele absoluutselt võrratu programmiga linnalaagri.

Kass, ma arvan, ootab poegi. Ma väga tahaksin, et ka Väikevennal oleks olemas see meil-on-kodus-kassipojad! -kogemus. (Siis teeme operatsiooni ka ära.) Mõnikord ma mõtlen, et see on ehk vastutustundetu nii mõelda, kuna Eestis on ju palju kodutuid loomi. Kui nii mõelda, on maailm ka ülerahvastatud, nii võiks ju sünnitamise asemel adopteerida. Ah, ma ei tea, mis õige on. Igal juhul on Siisi tiine ning tal on hommikused iiveldused. (Mina saan tagajärgi koristada.)  Lapsed juba jagavad omavahel kassipoegi.  Kõrreke ja Lõvipoiss meenutavad kolme aasta tagust aega, kui meil olidki kassipojad, kes armastasid üle kõige mängida söögilaua all leiduvate paljaste varvastega.

Mina alustan homme suvetööga.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s