…lapsed kes kui vangis eland…

Laste seltsielu on, tundub, kah lume alt välja sulanud.  Väikevenna ainus mõte lasteaiast tulles on otsida üles naabritüdruk M, hakkaja ja tõsine kahe vahva patsiga piiga. Õnneks on suhtlushuvi vastastikune. Üksteisele jutustatakse uudiseid. (Minu vend on päris laisaks hakanud, teatab M meile murelikult uksest sisse astudes (umbes viis minutit peale meie kojujõudmist). Meie poiss vastab, kasutades samuti murelikku tooni, et tema Hiir on ka mõnikord päris laisk. Teineteisemõistmine on täiuslik. ) Sõidetakse ratastega – kusjuures tüdruk sõidab tublilt kahel, meie väänik aga endiselt neljal rattal. Siis minnakse enamati meie liivakasti kodu mängima. (Kodu tähendab ema ja venda.)

Suur vend käib hoolega trennides ja elab seltsielu. Täna teatas ta mulle juba hommikul, et klassivend oli teda külla kutsunud. No tore.  Õhtul Väikevenda lasteiast ära tuues helistasin siis ja küsisin, et kuhu ma talle järele pean minema.

Vanapaganasse, oli vastus.

?

Sõber võttis toru ja seletas:

Noh, sõidad linnast välja Elva poole. Sõidad mööda ja siis pöörad paremale, postkastide juurest keerad ära. Maja on valge, pruuni katusega ja maja ees on sinine auto ja prügikast.

Suurepärane GPS, kas pole? (Muide, nagu selgus pärast seda, kui ma olin rääkinud ka sõbra emaga, sõitnud, ära eksinud, teed küsinud ja lõpuks ka kohale jõudnud, et täiesti õige pealegi. Vahepeal olin ma käinud ka Tiigrisilmas ja Kristallis.)

Homme on õnneks kaks trenni. Sinna oskan ma vähemalt vastu minna!

Tütar Kõrreksel on aga peale kipsi mahavõtmist taas täisprogramm. Kool. Trenn. Orkestriproov. Ja homme matemaatika tasemetöö. Siis varsti orkestriga ettemängimine, kaks eksamit muusikakoolis ja siis veel jalgrattalubade jaoks ka. Õnneks jätkub enamasti siiski aega ka õhtuseks seltsieluks ja rattatiiruks sõbrannadega.)

Üldiselt on ta väga rõõmus, sest peale kolmenädalast parema käe kipsisolekut oskab ta nüüd kirjutada mõlema käega. Kui üks käsi enam ei jaksa, võtab tindipliiatsi sujuvalt teise.Väärt oskus, kas pole?

Advertisements

7 thoughts on “…lapsed kes kui vangis eland…

  1. anonyymne AK ütles:

    jajaa.. varsti tuleb noaga harjutama hakata 🙂

  2. Paula ütles:

    Teie perre ikka jagub neid andekaid inimesi. Vaatan ja kadestan 🙂
    Pisut ootamatu küsimus. Kui pikk on Kõrreke?

  3. Paula ütles:

    2 jopet ja mõned T-särgid võib-olla ka põlvpüksid? Järgmine kolmapäev?
    Minu piiga on juba 170 cm ja sai ise ka aru, et 156 cm asju ei anna enam selga venitada, isegi kui ta neid kõiki väga armastab. Järeldus, armastusel on piirid 🙂

    • iibis ütles:

      Aitäh! Austajate lilli ja kingitusi võtame me ikka vastu. Ka kolmapäeviti! (Täpsemalt ehk siis isiklikumalt.)

      Meil on pere keskmik see, kes võib mõne armsa riidetüki väikeseks jäädes vaat et pisaraid valada. Pisut leevendab kaotusvalu asjaolu, kui asi tulevikuks venna jaoks tallele panna. Aga mõnikord, nt katkiste sokkide puhul, tuleb jah tõsist kaotusvalu tundes need siiski meie seast igaveseks lahkunuks tunnistada.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s