Kas Astrid Lindgren on kirjutanud kõik raamatud?

Umbes sellise küsimuse esitas kunagi Väikevenna-vanune Kõrreke. Seepeale otsisin ma kohusetundlikult välja Pille-Riini ja Triinu ja Taavi lood… ja sellega Eesti lastekirjanduse presentatsioon ka piirdus. (Kivirähul oli tookord mitu head lasteraamatut veel kirjtamata.) Ma saan aru, et viga on minus. Ma ei suuda ennast eriti kokku võtta, et lugeda raamatuid, mis mu enda jaoks on igavad.

Kas Sulle meeldisid Naksitrallid, küsis Lõvipoiss möödunud nädalal. Talle meeldis väga – see oli kohustuslik kirjandus neil koolis- ning ta plaaninb koguni suvel ka järgmise osa läbi lugeda. Õnneks on see meil härra lapsepõlveriiulist kenasti olemas. Sest mulle ei meeldinud. (Sipsik, tuleb tunnistada, Eno Raualt siiski meeldis ning kui eelmisel nädlal oli see raamatupoes sooduspakkumises, sai koju ka kõvakaaneline variant ostetud.) Võib olla ongi muidugi Naksitrallid rohkem poistele. Kunagi juhiti mu tähelepanu sealsele meeste üksilduse teemale.

Ma saan aru, et järgnevaga olen ma tõeline pühaduseteotaja, aga – Heljo Mänd ei meeldi mulle samuti. Tema sõnakasutus, palun väga vabandust, koguni ärritab. Missioonitundest ostsin lastele kunagi kuulamisplaadid. Et kuulaku, palun, aga mina pääsen ettelugemisest. (Mõned lasteluuletused mulle meeldivad küll, kunagi leidsin antikvariaadist hästi vana Oakese, no see oli ülimalt armas tegelikult.)

Leelo Tungal on seevastu tore. Kristiina-lood ilmusid kunagi ammu ajakirjas Nõukogude Naine – Mamma oli igatahes selle lugeja – ja mäletan, kuidas sai oodatud uut osa ja neid kõvasti ette loetud. Kõrrekesel pole läbi mitte ainult Kristiina, vaid ka üks hilisem sari, kus tegelasteks Olev, Pille, Tiina ja Madis. Mulle meeldisid nad Kõrrekese-vanuses tohutult, seal puudus selline tädilik näpuvibutamine. Ja Leelo Tungla lasteluuletused meeldivad mulle ka ülimalt.

Ellen Niidu Triinu ja Taavi lood olid mul lapsena peas. Ja mitte ainult lood ise, vaid ka Edgar Valteri pildid. Raamat ise on kahjuks – õhukeses köites nagu ta oli – kaduma läinud. Ning kui siis Kõrreke sai kunagi kooli jõulupeol uue väljaande, tegi see mind nukraks. Uued pildid ei olnud ju tegelikult kehvad. Aga neil oli üks suur viga. Nad ei olnud Valteri pildid Triinust, kes lendab Teeduga öises linnas, uisutavast vanaemast-vanaisast või Taavi laevamudelist. Pille-Riini mul lapsena kodus polnudki. Koolis oli vist kohustuslik ja siis ma raamatukogust tõin. Mamma arvates kõlas nimi Pille-Riin tobedalt (tal olid mõned sellised arvamused) ja mina täitsin lihtsalt kohusetundlikult lehekülje lugemispäevikus. Aga kui hea see raamat õigupoolest on, sain ma aru toosama kord, kui seda umbes kolme-neljasele Kõrrekesele ette lugesin.

Nii et õnneks on mõned toredad lasteraamatud ka Eestis kirjutatud. Viimati raamatupoes ma märkasin, et Lood Kukeleegua linnast on uuesti välja antud – nende päris õigete piltidega, õnneks!

10 thoughts on “Kas Astrid Lindgren on kirjutanud kõik raamatud?

  1. helle ütles:

    Ma lugesin oma lapsele ka ikka hullult kaua unejuttu, ta oskas juba ise lugeda, kui ikka veel mangus mind.
    “Nakstitrallid” kõik kolm osa lugesin niimoodi läbi. Mulle meeldis väga, ma selliseid ei viitsinud, mis ennast ei huvitanud.
    Küll on hea, et vanasti raamatud odavad ja kättesaadavad olid. Kas mul muidu oleks kodus kogu tite-ja lastekirjanduse klassika, paljud isegi mitmekordselt.
    Nüüd küsis laps, kas meil pole alles neid kartongist kõvakaanelisi tibu-, muna- ja kana-nimelisi raamatuid. Küll ma otsisin, ei leidnud. Ju nad siit kuhugi teise kodusse on kõndinud.
    Lõpuks siis kroonis mu otsinguid edu – leidsin Ellen Niidu “Elu maal”, Lilian Härmi piltidega. On ometi sünnipäevaks viia.
    See “Kõnelused tiigriga” on meil ka väga kapsaks loetud. Üks ütlemata armas teos.

    • iibis ütles:

      Vanu raamatuid leiab ka antikvariaatidest, ise leidsin näiteks ühel kenal suvisel päeval otse poeesisest hunnikust pealkirjaga “1 kroon raamat” üles “Kurnossi”. Minu omade suur titeaegne lemmik. Miinuseks muidugi pehme köide, nii et sellegi kaaned on aja jooksul kadunud.

      Unejutu-eas on meil veel ainult pisim, teised tulevad mõnikord niisama. Mitte alati, aga kui on midagi naljakat, siis ikka sätivad end kuulama.

  2. ritsik ütles:

    Une-Mati mulle meeldis. Normet?

  3. iibis ütles:

    Seda loeti meile lasteaias, ma mäletan. Isegi üks kevadine pealelõuna on meeles, kui mul, ilmselt viimase rühma lapsena ja mitte iilagi lõunaund magavana, lubati teiste uneajal oma laua taga raamatut vaadata.

    On jah Normet, ma vaatasin järele.

  4. Mina ütles:

    Huvitav, et ka minu mamma põlgas nime Pille-Riin. Tema argument oli, et see on pisikese plika nimi. Kuidas saaks keegi olla nt 60 aastane proua nimega Pille -Riin…:)

  5. nodsu ütles:

    Kuidas Aino Pervik istub? Tõsi, tema raamatud on vist väheke suurematele lastele, nad on kaunis sünged teinekord. Aga ai, kuidas ma tema keelekasutust imetlen.

    Éva Janikovszky? (ise ei kujutaks oma lapsepõlve ilma tema ja Tagurpidi-Antsuta ettegi).

    • iibis ütles:

      Aino Pervik meeldib mu tütrele. Lapsepõvlest ma nagu väga ei mäleta, “Kunksmoori” meil polnud, “Arabellat” küll laenutasin raamatukogust ja lugesin huviga. Aga praegused “Tähekeses” ilmuvad lühijutud on ausalt öeldes igavad.

      Janikovszkyt mul kah polnud – tundus ehk samuti Mammale kahtlane?

      • notsu ütles:

        Igatahes on Janikovszky kolmest raamatust vahepeal uustrükid tehtud ja mõni uus pealekauba välja antud. Kuigi neid uuemaid pole eriti saada.

        Perviku all pidasingi “Kunksmoori” ja “Arabellat” silmas. Tähekest ma praegu ei loe, ise veidi vana ja lapsi ei ole, nii et vale demograafiline grupp.

  6. iibis ütles:

    Need Janikovszky uued väljaanded on meil tegelikult olemas. Aga sellega on vist kuidagi nii, et need raamatud, mis olid enda jaoks kuidagi olulised, õnnestub lastele kergemini armsaks lugeda. Mõned erandid küll on – näiteks Kivirähu laste-asjad ja “Vahtramäe Emil” ja Pettsoni ja Finduse sari, mida eesti keeli minu lapsepõlves veel polnudki.

    Minu väikepoisi viimase aja suur lemmik on näiteks “Bullerby lapsed” – mis tavaliselt küll vist rohkem plikade teema. See on nii tore tunne – midagi enda jaoks nii erilist oma nelja-aastasega jagada. (Kõrrekesele meeldis omal ajal samuti, aga suurema poisi jättis vist pigem ükskõikseks.)

  7. nodsu ütles:

    Janikovszky puhul on ka Lázári pildid nii tähtsad, et neid ongi lastel huvitavam ise lugeda. Pilte ju ette lugeda ei saa. Sellepärast nad mul Tagurpidi-Antsuga ühte patta kipuvadki.

Vasta ritsik-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s