Kaks pulma, kaks matust, lisaks kapsas hakklihaga

Kui Mamma poleks mind omal ajal kasvatanud, oleks praegu tahtmine hüüda Hugh Granti surematud avasõnad surematust filmist (vt pealkirja!). Aga Mamma on ikka omal ajal vaeva näinud ja ma parem jätan ütlemata, mida ma arvan mõningatest Lõvipoisi trennikaaslaste vanematest.

Nimelt oli neil just-just tellitud uus vorm ning poisid olid täis tahtmist minna võistlema. Võistlused toimunuks koolivaheajal ühes kenas Eesti linnas kolmel päeval ja poisid kohtunuks seal ka nt omavanuste Venemaa poistega. Miks tingiv kõneviis? Aga nimelt ei lubanud vanemad viit poiss võistlema ning nii ei saadudki kümmet poiss kokku. Ühe poisi vanemad olid näiteks veendunud, et laps külmetab ja jääb haigeks. Ausalt öeldes olen ma tõsiselt vihane. Mu meelest on tõsiselt vastutustundetu panna oma laps tegelema meeskonnaalaga ning siis mitte lubada teda võistlema. Mu poeg hoidis trennist tulles pisaraid tagasi ja kõige hullem, et ega last ei olnud ka õigupoolest millegagi lohutada.

Siis arvas kehalise õpetaja, et ka Lõvipoiss võiks reedel sõita kooli rahvastepallimeeskonnaga Põlvasse. Isegi nimeline infoleht saadeti koju ja puha. No parem ikka kui mitte midagi, eks. Ja nüüd täna oli õpetaja poisile öelnud, et ta ärgu ikka tulgu, et võistkonnas on need, kes on kauem rahvastepalli trennis käinud. Lapse uut pettumust on raske kirjeldada.

Kõigele lisaks oli eile olnud kooli sööklas olnud veel kapsas hakklihaga.

Ega mina ei olekski vist last lohutada suutnud (v.a kapsa küsimus, millele vastukaaluks valmistasin õhtuks taani talutüdrukut, mis on viimasel ajal siinmail ühine lemmikmagustoit).

Aga õnneks oli täna ühe ta parima sõbra sünnipäev. Pidu toimus uues batuudikeskuses ning õhtul järele minnes, sain aru, et sünnipäev oli absoluutselt vaimustav: Seal olid ikka väga head batuudid, ja siis üks, kus sai sinna… ee… see p-tähega, sinna sisse hüpata.

Mina: Porolon?

Jah, poroloni sisse. Ja siis seal oli üks liumägi – noh umbes nii kõrge /näitab maja ees olemvat lipuvarrast/ sealt ma poole pealt siis kukkusin. Natuke sain haiget ja pärast tõmbasin jala pealt naha marraskile. Aga H-l läks pöial tagurpidi ja siis K ja H väänasid oma jala välja – H hüppas pool õhtut ühe jala peal. Väga äge pidu oli! Seal olid kõik meie klassi poisid kohal – tüdrukuid polnud ühtegi – ja siis üks korvpallimäng. Tead mina sain 144 punkti, aga üks suur poiss sai 200.

Õhtul, inglise keele töölehe täitmise ajal: Kuule, kas siis, kui palju mullijooki juua, võib ka luksuma hakata?

Homme pidu jätkub, ja siis juba koos naistega. (Tuleb klassiõhtu.)

Advertisements

2 thoughts on “Kaks pulma, kaks matust, lisaks kapsas hakklihaga

  1. marit ütles:

    See võimlemisõpetaja on ikka tõeline tropp. Õpsina peaks ta ju teadma, et kui lapsele on midagi lubatud, siis on kurjast see lubadus pärast tagasi võtta.

    Trennipoiste vanematele peaks aga treener ütlema just sedasama. Et meeskonnaala. Mina käisin kossutrennis aastatel 1990-1999 ja polnud sellist juttugi, et vanematel oleks midagi võistluste kohta öelda. Paned lapse trenni, nõustud tingimustega. Aga siis oli ka teine aeg muidugi ja trennid tasuta, äkki nüüdsed vanemad mõtlevad, et mina maksan, mina ka otsustan. Vaene treener sel juhul. Ja vaesed meeskonnakaaslased.

  2. iibis ütles:

    Noh, tundub, et vähemalt üks kadunuke tõusis rõõmsa zombina hauast üles: niisiis minnakse võistlustele siis vähemasti tulekuvalmis kambaga.

    Laps on jälle rõõmus. (Kapsaid kah ei pakutud.)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s