Naistepäevast

Naistele, kui nüüd hakata mõtlema, lähenetakse üldiselt kuidagi väga kehaliselt. Mitte ainult seeläbi, et nii tööl kui ka mujal pakuti kooki ja kommi (tööl pakuti tegelikult muud ka, aga kuna see muu nägi välja nii, et ta võinuks ka kala sisaldada, siis jäin koogi juurde).

Õhtul käisin üle pika aja vesispinningus. Nemad lubasid daamid jällegi peale trenni veeparki, nii et hilisel õhtutunnil mullivannis lebotada oli küll tore.

Hilisel õhtutunnil sellepärast, et Musta luike näidati veel hilisemal õhtutunnil. Ja mida siis veel naistepäeval vaadata, kas pole? Mulle sellised natuke sürreaalsed asjad meeldivad. Kusjuures, mida mida aeg edasi, seda rohkem. Nooremana tahtsin realismi. Nüüd on seda realismi ilmselt mu enda elus piisavalt, nii et paluks, kui võimalik, sissepääsu mõnda muusse maailma – nagu Imedemaa Alice igatses sinna kaunisse aeda.

Musta luige maailma on parem muidugi eemalt vaadata. Kuulata ilusat muusikat ja vaadata üliinimlikult kauneid baleriine – noh, ja nagu selgus, see, kuidas see saavutatakse, pole enam üli-, vaid juba üleinimlik.

Tütarlaps, kes tegeleb balletiga, nentis mulle, et päriselt see nii dramaatiline ikka ei ole. (Sama väitis ka Age Oks ja eks see ole usutav ka, et iga etenduse järel ei saa peaosalisest Surev luik.)

Aga tegelikult mõtlesin öösel kinost koju sõites hoopis emadele ja tütardele. Iseendast seejuures mõlemat rolli silmas pidades. Kustmaalt jookseb see piir, kust tuleb sekkuda ja käskida, kustmaalt aga hakkad juba oma lapse elu elama? Ja siis veel sellest, et mäss tuleb ikka õigel ajal läbi teha, sellega on vist nagu tuulerõugetegagi, et mida hilisemas eas, seda hullemini. (Minu järgi oleks võinud vist teisme-eas kirjutada teatmeteose kõigist võimalikest murdeeas esineda võivatest probleemidest, aga praegu elan, võiks isegi öelda, et igavalt siivsat elu.

Minu omad lapsed olid samal ajal Mamma juures ööd ja ma igatsesin neid väga. Hommikul kell seitse, Tšaikovski imeline muusika veel kõrvus kõlamas, helistasin lastele. Kuulsin veel enne, kui Väikevenda tervitasin, et ta oli juba välja nõutanud oma lemmifilmi Nimed marmortahvlil ning nautis elu täiel rindel. Ei mingeid luigesulgi.

Oh, tore, et mul on ikka tütar ka.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s