Naistepäevast

Naistele, kui nüüd hakata mõtlema, lähenetakse üldiselt kuidagi väga kehaliselt. Mitte ainult seeläbi, et nii tööl kui ka mujal pakuti kooki ja kommi (tööl pakuti tegelikult muud ka, aga kuna see muu nägi välja nii, et ta võinuks ka kala sisaldada, siis jäin koogi juurde).

Õhtul käisin üle pika aja vesispinningus. Nemad lubasid daamid jällegi peale trenni veeparki, nii et hilisel õhtutunnil mullivannis lebotada oli küll tore.

Hilisel õhtutunnil sellepärast, et Musta luike näidati veel hilisemal õhtutunnil. Ja mida siis veel naistepäeval vaadata, kas pole? Mulle sellised natuke sürreaalsed asjad meeldivad. Kusjuures, mida mida aeg edasi, seda rohkem. Nooremana tahtsin realismi. Nüüd on seda realismi ilmselt mu enda elus piisavalt, nii et paluks, kui võimalik, sissepääsu mõnda muusse maailma – nagu Imedemaa Alice igatses sinna kaunisse aeda.

Musta luige maailma on parem muidugi eemalt vaadata. Kuulata ilusat muusikat ja vaadata üliinimlikult kauneid baleriine – noh, ja nagu selgus, see, kuidas see saavutatakse, pole enam üli-, vaid juba üleinimlik.

Tütarlaps, kes tegeleb balletiga, nentis mulle, et päriselt see nii dramaatiline ikka ei ole. (Sama väitis ka Age Oks ja eks see ole usutav ka, et iga etenduse järel ei saa peaosalisest Surev luik.)

Aga tegelikult mõtlesin öösel kinost koju sõites hoopis emadele ja tütardele. Iseendast seejuures mõlemat rolli silmas pidades. Kustmaalt jookseb see piir, kust tuleb sekkuda ja käskida, kustmaalt aga hakkad juba oma lapse elu elama? Ja siis veel sellest, et mäss tuleb ikka õigel ajal läbi teha, sellega on vist nagu tuulerõugetegagi, et mida hilisemas eas, seda hullemini. (Minu järgi oleks võinud vist teisme-eas kirjutada teatmeteose kõigist võimalikest murdeeas esineda võivatest probleemidest, aga praegu elan, võiks isegi öelda, et igavalt siivsat elu.

Minu omad lapsed olid samal ajal Mamma juures ööd ja ma igatsesin neid väga. Hommikul kell seitse, Tšaikovski imeline muusika veel kõrvus kõlamas, helistasin lastele. Kuulsin veel enne, kui Väikevenda tervitasin, et ta oli juba välja nõutanud oma lemmifilmi Nimed marmortahvlil ning nautis elu täiel rindel. Ei mingeid luigesulgi.

Oh, tore, et mul on ikka tütar ka.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s