Käpikutest ja zombidest ja muidu heast päevast

Täna oma korvpallipoisile trenni vastu sõites teatas noorsand mulle kuldaväärt uudise:

Emme, meil klassijuhataja oli täna Tallinnas ja meil pole homseks midagi õppida. Nii et sul on täna hea päev.

Jah, eks igaüks vajab aeg-ajalt hingetõmbeaega. Tõepoolest, iga päev ei pea hiliste õhtutundideni töölehtedesse süvenema ja sundima väsinud poissi joonistama küll rebast, küll murdjooni või midagi. Ja kuulama ohkamist: Emme, see rebane näeb välja nagu käpik! (Nägi jah välja nagu käpik, paremini oleks joonistust rebasest olnud raske kirjeldada.)

Väikevennal on tekkinud see-eest rohkesti küsimusi looduslike objektide kohta. Ütlen ausalt, mina olen sel teemal kah umbes käpiku tasemel vestlusparner.

Kuidas vulkaane tehakse?

Kust laava tuleb ja kuhu läheb?

Kuidas luukeresid tehakse?

Õnneks helistas õhtul härra, kellega viimastel teemadel ka pikad jutud maha peeti. Pärast küsis Väikevend veel minult üle.

Kui ma suureks saan, kas siis olen mina ka luukere?

Sinu sees on juba praegu luukere, ainult et sina oled seal ümber.

Aga kui liha ära võtta, kas siis on luukere?

Nojah, aga elusatel inimestel pole seda näha.

Aa… aga kui kellelegi neli korda peale astuda ja ta ära sureb, kas siis tuleb luukere välja? Võib olla tuleb hoobis zombi? Ma ise nägin ühte filmi…*

Läks siiski õnneks viia jutuajamine uuesti ohututele teemadele nagu näiteks luukered. Need on peaaegu ju nagu käpikud.

*
Jah, filmivaatamist möödunud sügisel on tõesti raske unustada. See tõestab, et pauk tuleb ka luuavarrest ja ükski asi pole nii petlik, kui ohutunde puudumine. No kes tunnetaks ohtu, jättes koju Vanaema (kellest ettevaatlikumat inimest on raske ette kujutada) koos Väikevennaga, kes vaatas juutuubist filme. Legomehikestest. No ja üks järgmine film, mida legomehikeste vaatajaskonnale soovitati ja mida Väikevend koos Vanaemaga ka vaatas, osutus olevat zombilegomehikeste film. Pärast selle vaatamist keeldub Väikevend zombide kartuses ilma tuleta uinumast. Siiamaani keeldub.

Advertisements

4 thoughts on “Käpikutest ja zombidest ja muidu heast päevast

  1. Oh teid käpikuid küll:)))

    • iibis ütles:

      Kusjuures olengi täielik käpik. Tütar jäi täna väikese haigusepoja pärast koju, ja selgus, et nad olid vist õppinud kirjalikku korrutamist. Ja nad teevad seda kuidagi teisiti kui Meie Omal Ajal. Tulemus on sama, aga mingi muu süsteem on neil ja minu käpikuaju on lihtsalt liiga väsinud, et sellele pihta saada.

  2. epp ütles:

    See on nõme jah. Mina näiteks jätsin kunagi värskelt kolmeseks saanud Ploomi vanaema pool hetkeks järelvalveta imbetsill Jussi seltsi lastekas.ee lehele, ja kui tagasi jõudsin, oli ta sealt edasi juhitud juutuubi ning teatas murelikult, et vaatas just multikat, kus mehel tuli pea otsast ära ja siis ta “millegipä’ast läks ü’eni punaseks”. Õnneks püsivaid kahjustusi ei tekkinud.

    Mind aga viidi neljasena vaatama balletti “Libahunt”, mis mulle kohutavalt meeldis. Ja juba paari aasta pärast julgesin jälle ka õhtusel ajal üksi toas viibida, ilma paanilise hirmuta huntide või kohe-kohe, verine Tiina süles, tuppa astuva Marguse ees …

  3. Ei tea, kas teie preili astmevahelduse/väldete määramiseni on juba jõudnud. Vot see on minu jaoks kõige jubedam muutus, mis võrreldes Meie Ajaga on tehtud. Meie astme (laadi- ja vältevahelduse) nõudis pisut tuupimimist, aga põhimõtteliselt siis varsti kinnistuski pähe (juhul, kui üldse mingit teooriat oli vaja), aga nüüdne koolisüsteem kasutab hoopis miskit taktivälteteooriat ja minu pea seda loogikat ei võta!!!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s