Mis on hea aeg?

Kui olen pidanud maha tõsise jutuajamise inimesega, kes nalja juba ei mõista (teisiti ju nendega ei saagi kui tõsiselt), siis piisab, kui minna lasteaeda Väikevennale järele.

Ta esitleb oma vastvalminud akvarelli, millest pool võtab enda alla kollane ning teise poole sinine värvilaik.

See kollane on päike ja sinine king!

King päikese käes on päris tore pilt.

Kodus küpsetame koos poistega piparkooke. Väikevend on usin tainarullija ja koogivormija.  Lisaks kõigele on meil uued vormid ka. (Kuuseke ja päkapikk ja lumememm.) Poisid on tublid ja vehklemistrennist – eelmisel nädalal alustas – naasvale Kõrrekesele pakutakse piparkooke krõbistada.

Lõvipoiss leebub kooke nikerdades isegi koolinäidendi küsimuses. Nimelt jaotati seal rollid möödunud nädalal, kui poiss oli üle mitme aasta väikese haiguse tõttu kodus. Ning nüüd pakuti talle osa, kus ta saab vaid ühe sõna öelda.

Tema nördimus oli piiritu. Näidake mõnd lõvipoissi, kes ei lähe igasse pulma peigmeheks ja igale matusele kadunukeseks! Meie oma näiteks ähvardas üldse mitte osaeda ja pealt vaadata.

Juba eelmisel päeval olin talle selgitanud – et ei ole väikesi rolle, on ainult väikesed näitlejad ja muid selliseid käibetõdesid. Miski ei aidanud. Poiss puhises terve õhtu nördimusest.

Piparkoogiteo käigus lubas ta asja üle siiski järele mõelda.

Õhtul teelauas muutub Väikevend murelikuks.

Emme, sa ju köhid! Sa peaksid teed jooma!

Ma sellepärast köhingi, et tõmbasin teed kurku.

Kõik naeravad.

Hea on istuda niimoodi koos lastega ja teed juua.

Lõvipoiss oli valmis vastu võtma rolli. Tekst olevat juba peas.

(Meie.)

Komm “Menopaus”, sporditähed ja teised lobisevad kruvid

Igasugu vääritilugemised ja keeleäpardused olevat otsetee inimese alateadvusse. Mida siis arvata töölkäiva pereema kohta, kes seisab peale töönädala lõppu kommileti ääres ja loeb otse kommipakilt Menopaus. (Tegelikult oli umbes Menthoplus või midagi sellist…)

Puhkepäevadest esimene on läbitud.

Hetkel tundub, et elul pole vigagi, eks ole. Väikevend magab õndsas päkapikuootuses. Suuremad vaatavad telekat. Söögitoa laual on jäänused banaanikeeksist ja õitsev jõulukaktus.

Missugune petlik idüll.

Hommikul käisime raamatupoe lasteüritusel. Seal jagati kommi ja küpsist ja meisterdati popkornist pärgi. See ei tähenda mitte ainult seda, et autoiste on täis popkornist jõulehte tükikesi. See tähendas ka autotäit januseid lapsi. Janu ajab teadagi virisema.

Sellegipoolest siirdusime me kindlameelselt Mart Poomi autogrammitunnile kaubanduskeskusesse. Parklas oli autosid sama palju kui minu autos popkorni, kaugeimas nurgas siiski oli mõni vaba plats.

Esmalt muidugi lastele vett.

Kui nägin jalgpallihuviliste hordi, tulin mõttele viia Väikevend mõneks ajaks mängutuppa. Oodata pikas sabas kahe algklassilapsega on siiski midagi muud, kui oodata seal koos algklassilaste ja nelja-aastasega, kelle tugevaim külg pole kindlasti püsivus.

Autogrammi me saime – Lõvipoiss oli selleks spetsiaalse raamatugi kaasa võtnud. Ja vähe sellest, me arutlesime lastega Mart Poomi vanuse üle just hetkel, kui mikrofoniga ürituse juht, kes seda küsinud oli,  meie eest möödus. Nii premeeriti mind tütarlapseks nimetamise ja allkirjastatud jalgpalliga. Esimesest auhinnast piisas mulle täiesti, nii et loovutasin palli meelsasti oma pojale.

Kaubanduskeskus imeb inimesed endasse muidugi täiega. Loomulikult polnud mul pääsu, kui lugesime reklaamteadet, et korrus kõrgemal alustab autogrammide jagamist Kristina Šmigun.

Kui ükskord Väikevennale järele jõudsime, oli poiss väga rõõmus, aga poolenisti paljasjalgne. Üks sokk oli kusagile kadunud. Ilmselt tundis mu emasüda seda ette – olin nimelt autogrammisaba ajal ostnud hilbupoest Väikevennale kolm paari uusi sokke. Küsisime mängutoatädilt käärid. Ja – siis tuli Jonn, mis vääris Jonni nime. Nimelt tahtis pojanatt enda kätte nii kääre kui sokke. Mina olin nõus loovutama ainult käärid. Sellega ei olnud ta nõus. Peale mõningast tulutut vaidlemist panin lapse riidesse ja ühe saapa tõmbasin otse palja jala otsa. Jonn jätkus läbi terve kaubanduskeskuse. (Auto oli meil ju parkla servas.) Laps loopis saapaid jalast, ajas iseennast vaheldumisi pulgaks ja siis keedetud makaroniks ja muud taolist.

Olin, tuleb tunnistada, tõsiselt vihane. Ilmselt tuleb see asjaolust, et viimasel ajal on Väikevend suhteliselt mõistlik poiss olnud, umbes kaks aastat tagasi suutsin tänu igapäevasele praktikale küll täiesti stoiliseks jääda.  Vaata-kuidas-jonnib-ära-sina-kunagi-nii-tee-tädid ei läinud mulle üldse korda (isegi mitte see, et nende lapsed alati nii fenomenaalselt paid olid, ei häirinud mind eriti – ega mul sellele enda oma kõrvalt eriti aega mõelda polnudki). Mul pole illusioone – kahtlemata sattus mu vanemliku ebapädevuse tunnistajaks enam-vähem pool linna.

Eks ma muidugi ise jonnisin ka – sest kui poiss nägi, et ma tõesti saapa otse paljastele varvastele panin, oli tema juba nõus ka sellega, et mina hoiaksin sokke ja tema lõikaks. Kusjuures ma ei kahtlegi, et lapse mõlemad vanaemad oleksid sellele soovile ka järele andnud.

Oh, ma ei tea.

Õhtul istus lapsuke kenasti laua taga, sõi keeksi ja jõi hapsu, vaatas saadet Eesti talent ning küsis ägeda trummipoisi kohta – kas temal ka kruvid lobisevad?

Seejärel teatas, et tahab nüüd magada. Lasi duši all kenasti pea puhtaks pesta. Nõutas unejutuks oma viimase aja lemmikut Karlssoni ja siis veel Karumõmmi unelalu. Sättis hiire kaissu ja uinus enam-vähem momentaalselt.

Võib olla polegi petlik idüll.

Päkapikurežiim

Selge on see, et mingit äratust lapsed enam ei vaja.

Esmalt kuulsin ma hõiskeid.

Emme! Õde! Venna! Päkapikud on käinud!

Väikevend oli känguruhüppega minu voodis oma hirmusvägapalavalt igatsetud advendikalendriga. Ja mitte tavalise, vaid lego rüütlite omaga. Lisaks veel kiri päkapikult ja väike jõuluvanakujuline šokolaad.  Otsisime välja õige kalendriruudu – seejärel pandi  kokku sepp, kes sai pihku mehise vasara. Lugesin ette kirja päkapikult. Siis jagas Väikevend oma šokolaadi minuga – ja oleks läinud ka õele ja vennalegi tükikest viima, kui ma ta elevust pisut maha rahustasin. (Küllap on neilgi päkapikk käinud – olgu siinkohal öeldud, et mu prognoos osutus õigeks.)

Ümberringi oli kõik haudvaikne.

Lülitasin telefoni kella vaatamiseks sisse.

Kell oli 2.11.