Lapsepõlv terveks eluks

Paljud lapsepõlvega tavaliselt seostuvad asjad on minust mingil kummalisel moel mööda läinud, suhteliselt eakate vanemate ainus ja varaküps laps, nagu ma olin. Ei õdesid-vendi, ei samas vanuses sugulasi. Siiski oli mul mu esimesed kümne eluaastat parim sõbratar L, kelle tänu ma vist ühest ja teisest aimu sain. Need lapsepõlvesuved koos L-ga meie pere toonases suvekodus Põlva- ja Tartumaa piiril, need olid PÄRIS.

Ilon Wiklandi pildid olid muidugi ka minu lapsepõlve osa. Bullerby lapsi lugesin sealsamas suvekodus, ja pildid olid vähemalt sama tähtsad kui tekst. Näitusele Tartus jõudsime me eelviimasel päeval. Pildid olid küll koopiad ja sada korda nähtud, aga ikkagi on see soojus ja ehedus midagi niisugust, mis liigutab.

Autogrammitunnile raamatupoes mina muidugi keset tööpäeva ei läinud. Aga Mamma käis – ja nüüd on meil kolmes raamatus autogramm olemas. Tegelikult kõige armsam minu jaoks on Pöialpoiss Nils Karlsson – sest pildil Naljakäo loost on ehmatavalt ja naermaajavalt täpselt Kõrreke ja Lõvipoiss aastast 2003. See lapsepõlve loomine Iloni piltides on samamoodi PÄRIS. Pisikesed poisid oma igisegamini tubadega, toimekad väikelapsed pisut töntsakatel jalgadel, hakkajad patsidega tüdrukud, lapsed akende juures ootamas.

Ega ma tegelikult ei oskagi seda kirjutada. Kes on näinud – ja kes poleks? – see ju teab.

Täna käisime Kõrrekese ja Lõvipoisiga vaatamas samuti üht lapseks-olemise lugu. (Rõhusin poisi puhul geograafia- ja tüdruku puhul n.ö Pere-ja-Kodu-dimensioonile ja kaasa nad igatahes tulid.)

See oli lugu õige pisikestest lastest.

Pärast filmi jätkus juttu ikka pikaks ajaks. Ühest küljest tõesti see visualiseeritud geograafia – kuigi Lõvipoiss oli teatmeteostes lugenud Mongoolia rahvastikutiheduse – või õigupoolest küll hõreduse – kohta – sai filmi vaadates ikka päris hästi selgeks see üks inimene ühe ruutkilomeetri kohta. Nagu ka pisikese ameeriklanna elu San Fransiscos (väga armas haritlaspere, üldse mitte selline tüüpiline Meerikamaa). Pisike Jaapani piiga Tokyos, hapra ja kauni emaga klaasist kõrghoonetes. Väike pontsakas Namiibia poiss oma õige pisut vanema venna ja uhke tumedapatsilise emaga.

Kui ma lastelt pärast küsisin, missugune lapsepõlv neile kõige õnnelikum tundus, vastasid nad nagu ühest suust Mongoolia. Mulle endale tundus samamoodi. Totaalse tsivilisatsiooni ja totaalse palmi all istumise vaheetapp.

Aga minge vaatama, Tartus näitab veel vähemalt neljapäevani.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s