Valitud hetki ärakäigust

Sõitsin reedel koolitusele. Otse töölt läksin, kohver oli auto pagasiruumis valmis. Mõtlesin minna ja esmalt osta pileti, siis lipata veel vesiaeroobikasse ning seejärel bussiga pealinna. Ajaplaan klappis ideaalselt. Vähemalt seni, kuni parkisin oma auto Taskusse, et minna bussipiletit ostma. Peaaegu parkisin.

Keskealine vuntside ja Volksvageniga meeskodanik tagurdas enne, kui mina korralikult, nina eespool, paika olin jõudnud manööverdada, minu udutule tuhandeks killuks.

Järgnev kuulub demagoogiaklassikasse. Kuna LE järgi oli süüdi absoluutselt vaieldamatult tema (ega ta seda eitanudki), läksid käiku kulda väärt väited:

-mina ei oska korralikult sõita;

-mul on vahtraleht;

-minu sooritatud manöövris puudus loogika;

-kui ma viiksin asja kindlustusse, oleks udutule puhul tegu omavastutusega ja ma ei saaks sentigi;

-hiljuti oli tema autole kärukonksuga sisse tagurdanud üks teine vahtraleht (tema polnud muidugi selle tühise vahtralehe käest midagi kompensatsiooniks küsinud);

jne, jne.

Mina helistasin oma automehaanikule ja politseisse ka. (Küsimaks selle omavastutuse kohta – mis oli puhas jama, nagu ma ise ka arvasin ning sain ka head nõu järgneva käitumisstrateegia kohta.)

Lõppkokkuvõttes sai kirik keset küla. Nii palju ta mulle ei maksnud, nagu ma alguses küsisin – aga nii vähe ka mitte, nagu esmalt pakkus. Igal juhul mu  mehaanik lubas mulle selle raha eest uue udutule leida.

Vesiaeroobika suunas võisin muidugi vaid suud vesistada.

Ostsin bussipileti ja parkisin auto natuke bussijaamast eemale (kus selle eest raha ei võeta).

Bussisõidu ajal parandasin pooled kaasavõetud tööd, lugesin Sinuhet ja Ekspressi. Pealinna jõudes pakkisin kenasti käekotti Sinuhe ja Ekspressi, sain pakiruumist kohvri ja otsustasin hotelli jalutada – ilm oli ilus ja tee polnud samuti ülemäära pikk. Kuni märkasin, et mapp töödega oli jäänud bussi.

Läksin tagasi. Infoletist sain vaid soovituse vaadata piletil olevat bussifirma numbrit. Sealt sain teada, et juba kolmveerand tunni pärast sõidab sama buss Pärnusse. Seni olevat bussijuhil vaba aeg. (Mida tähendab vaba aeg, seda ma suudan ette kujutada küll.)

Tõmbasin kohvrit endale ligemale, et pingil ühele eakamale meesreisijale ruumi teha, ning kohvrisangaga õnnestus mul oma sukkpüksid lõhkuda.  Juurdlesin, kas maksta tualettruumis uued viis ja pool krooni ja vahetada sukad või mitte. Kokkuhoidlikkus kaalus sedakorda üles daamilikkuse.

Lugesin veel natuke Sinuhet.

Mainin siiski veel, et enne Jeruusalemmast lahkumist puurisin kolba läbi ühel sõduril, kes oli saanud nuiahoobi pähe purjus peaga kakeldes Atoni templi juures, nii et ta pealuu oli murdunud ja ta lamas hinge vaakumas ega võinud enam rääkida ega käsi liigutada. Ta siiski ei paranenud, vaid ta keha läks kuumaks ja ta vähkres maas ning suri järgmisel päeval.

Noh, kui nii võtta, polnud mul ju häda midagi!

Tööd sain varsti kätte. Bussijuht olevat läbi lugenud ja palju targemaks saanud. Vahetasime ka teavet professiooniomaste foobiate kohta – kui õpetaja hirm on kaotada laste tööd, siis bussijuhi oma olevat oma grupi kaotamine. (Kah ju palju jubedam variant töödega võrreldes – või kuidas võtta)

Lõpuks jõudsin hotelli, kus vahetasin sukad ja võisin julgelt koolituma minna.

Koolitus kestis läbi kolme päeva.

Ning mõjus mulle nähtavasti vähemalt ühes plaanis tõeliselt hästi.

Nimelt kui ma täna – sukki lõhkumata ning töid ära kaotamata – tagasisõidupiletit läksin ostma, pakuti mulle alla-kahekümnekuueste piletit.

Hea koolitus oli.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s